Isegi ahvid kannatavad selle all: teadlased said jälile, kust pärineb paranoia

See häire võib olla aju füüsilise kahjustuse tagajärg.

Paranoia on vägagi ebameeldiv vaimse tervise häire, mille puhul inimene muutub irratsionaalselt kahtlustavaks ja usub, et teised tahavad teda petta või talle kahju tekitada. Kuigi häiret ennast on psühhiaatrilisest vaatenurgast hästi uuritud, on jäänud selle seisundini viiv füsioloogiline mehhanism endiselt saladuseks.

Yale’i ülikooli teadlaste rühm püüdis süstematiseerida kõiki olemasolevaid teaduslikke teadmisi selles küsimuses ning viis läbi ka rea ​​teste, mis võimaldasid teha olulise avastuse. Nad avaldasid oma töö tulemused ajakirjas Cell Reports.

Teadlased jälgisid 20 ahvi käitumist, kellest mõned olid terved ja mõnedel olid erinevad ajukahjustused. Sarnased tähelepanekud tehti 1225 inimese kohta, kellest mõnel esines tõsist paranoilist käitumist. Katse ajal paluti katsealustel teha monitori ekraanil lihtne toiming, mis tooks kaasa autasu. Selle saamise tõenäosus sõltus aga ülesande keerukusest ning osalejad pidid õige tegevusvariandi leidma katseliselt, erinevaid variante proovides. Samal ajal muutus aja jooksul õigete valikute asukoht ekraanil.

Pärast mitmeid selliseid katseid leidsid teadlased, et orbitofrontaalse ajukoore vigastusega ahvid valisid suurema tõenäosusega sama võimaluse, isegi kui see ei toonud autasu. Ja ahvid, kellel oli aju talamuse kahjustus, muutsid pidevalt taktikat, isegi kui leidsid õige võimaluse, mis tõi autasu. Teadlaste sõnul tajusid sellise ajukahjustusega loomad keskkonda eriti muutlikuna. Sama käitumist demonstreerisid eksperimendi käigus inimesed, kellel olid väljendunud paranoia sümptomid.

Uuringu autorid usuvad, et eksperimendi käigus saadud andmed võimaldavad paremini mõista paranoia põhjuseid ja viitavad talamuse rollile selles häires. Teoreetiliselt peaks see aitama luua ravimeid, mis leevendavad paranoia all kannatavate patsientide seisundit.