Maailma haruldasim vaal võis leida taas tee Uus-Meremaa rannikule

Tegemist on nii haruldase süvamere olendiga, et seda ei ole kunagi elusalt nähtud ja alates 1800ndatest aastatest on dokumenteeritud vaid kuus eksemplari.

Nüüd püüavad Uus-Meremaa eksperdid kinnitada, kas hiljuti riigi lõunasaarel kaldale uhutud 5-meetrine vaala puhul ongi tegemist selle haruldase liigiga. See oleks teadlastele esimene võimalus lahata üks neist olenditest, mis võib anda neile enneolematu ülevaate sellest liigist.

„See vaalaliik on äärmiselt haruldane, nii et see võimalus võib võimaldada meil rohkem teada saada, kuidas ja kus see loom elas ja mida ta sõi,“ ütles Uus-Meremaa looduskaitseameti (DOC) tehniline nõunik Hannah Hendriks.

„Kui me saame nende aspektide kohta rohkem teada, jõuame lähemale arusaamisele, kas see liik on ohustatud ja mis võib teda ohustada,“ lisas ta.

Uus-Meremaa looduskaitseamet teatas esmaspäeval, et sai 4. juulil teate vaalakorjusest Lõunasaare idarannikul asuva väikese küla lähedal.

Pärast uurimist ja konsulteerimist mereimetajate ekspertidega uskusid teadlased, et korjus oli isasvaala, kuigi vaja oli teha veel rohkem teste.

„Teaduslikust ja looduskaitse seisukohast on see tohutu tähtsusega,“ ütles Gabe Davies DOC-st. Ta lisas, et Mesoplodon traversii on kõige vähem tuntud suurimetajate liik tänapäeval.

Praegu on vaal külmhoones, kuna eksperdid otsustavad, millised on järgmised parimad sammud.

Vahepeal on geneetilised proovid saadetud Aucklandi ülikooli Uus-Meremaa vaalade koearhiivi. Uus-Meremaa looduskaitseameti sõnul võib DNA töötlemiseks ja lõpliku liigitunnuse kinnitamiseks kuluda mitu nädalat või kuud.

DOCi andmetel dokumenteeriti vaala esmakordselt 1874. aastal Pitti saarelt kogutud alalõualuu- ja hambaproovide põhjal. Hiljem võimaldasid teised skeletileiud teadlastel kinnitada, et tegemist on täiesti uue liigiga.

Esimene puutumatu isend pärineb 2010. aastal Uus-Meremaa Põhjasaarel randunud emast ja vasikast, kuid korjused ei olnud lahkamiseks sobivad.

Hiljuti, 2017. aastal samuti Uus-Meremaa Põhjasaarel toimunud randumine lisas veel ühe isendi kollektsiooni.

Kui kinnitatakse, et tegemist on just selle liigi esindajaga, ja kui see saadakse lahkamiseks, siis on teadlased väga huvitatud selle mao ja seedetrakti üksikasjadest.

„See võib meile öelda, mida vaal on söönud, kuid see on oluline ka seetõttu, et igal nokisvaallaste liigil on unikaalne maoplaan,“ ütles Hendriks.

„Samuti otsiksime mingeid viiteid sellele, miks vaal võis surra, näiteks võõra materjali allaneelamine, suur parasiitide koormus või haiguse tunnused,“ lisas ta.