Uued uuringud, mis põhinevad Skandinaavia iidsetest hauakambritest - seitse Rootsi Falbygdeni piirkonnast, üks Rootsi rannikualalt Göteborgi lähedalt ja üks Taanist - väljakaevatud inimluudest ja hammastest saadud DNA-l, näitavad, et neoliitikumi langus võis olla tingitud haigusest, täpsemalt katkust.
Uuriti 108 inimese - 62 mehe, 45 naise ja ühe määratlemata sooga isiku - säilmed. Neist 18-17% olid surma ajal katkuga nakatunud.
Teadlased suutsid kaardistada 38 Falbygdeni inimese sugupuu kuue põlvkonna jooksul, mis hõlmas umbes 120 aastat. Kaksteist neist - 32% - olid katku nakatunud. Genoomilised leiud näitasid, et nende kogukond oli kogenud kolme erinevat katku varase vormi lainet.
Teadlased rekonstrueerisid nende lainete eest vastutava katku tekitanud bakteri Yersinia pestis erinevate tüvede täielikud genoomid. Nad tegid kindlaks, et viimane neist võis olla teistest nakkavam ja tuvastasid tunnused, mis viitavad sellele, et haigus võis epideemia tekitamiseks inimeselt inimesele levida.
„Me saime teada, et neoliitikumi katk on kõigi hilisemate katkuvormide esivanem,“ ütles Kopenhaageni ülikooli geneetik Frederik Seersholm, kes on sel nädalal ajakirjas Nature avaldatud uurimuse juhtivautor.
Sama patogeeni hilisem vorm põhjustas 6. sajandil Justinianuse katku ning 14. sajandil musta surma, mis laastas Euroopat, Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida. Neoliitikumi ajal ringlesid teised tüved, nii et tolleaegsel katkul võisid olla teistsugused sümptomid.
Uuringus leiti, et tollane katk oli laialdaselt levinud. „Tõepoolest, tundub usutav, et mujal Euroopas täheldatud langust mõjutas mingil moel ka katk. Meil on juba tõendeid katku kohta teistes Põhja-Euroopa osades. Ja nähes, kui levinud see oli Skandinaavias, ootan, et sarnane pilt selgub, kui me uurime neid teisi megaliite samasuguse resolutsiooniga,“ lisas Kopenhaageni ülikooli geneetik ja uuringu kaasautor Martin Sikora.
Varem on leitud kõige vanemad katku surnud inimesed Eestist (4500 aastat eKr surnud naine) ja Lätist (5300 aastat tagasi surnud mees).
Skandinaavia ja Loode-Euroopa rahvad kadusid lõpuks täielikult, et hiljem asenduda jamnaja inimestega, kes rändasid välja praegust Ukrainat hõlmavast piirkonnast. Nad on tänapäeva Põhja-Euroopa esivanemad.
DNA-tõendid andsid ülevaate ka nende kogukondade sotsiaalsest dünaamikast, näidates, et meestel oli sageli lapsi mitme naisega ja et naised toodi sisse naaberkogukondadest. Naised tundusid olevat monogaamilised.
„Mitu reproduktiivset partnerit võis tähendada mitut naist. See võis tähendada ka seda, et meestel oli lubatud leida uus partner, kui nad jäid leseks või olid neil armukesed,“ ütles Seersholm.
