PROOVISÕIT | Mercedes-Benz EQA: tagasihoidlikkus on voorus!

Pea kolm aastat tagasi tõi Mercedes-Benz turule oma pisima elektrilise mudeli. Kompaktne krossover sai nimeks EQA ning pole oma olemuselt midagi muud kui populaarse väikese GLA särtsakas versioon, kirjutab Accelerista.com.

Kuid tegu pole mingi läbi-häda-kohustusliku lahendusega rohepöörde toetuseks. See on auto, mis näeb hea välja, millel on ühe laadimisega piisavalt pikk sõiduulatus ning margile omaselt rikkalik varustus, seda viimast muidugi juhul, kui hinnakirjas õigesse kohta palju linnukesi teha.

Rahulik välimus: tagasihoidlikkus on voorus

Väärib märkimist, et erinevalt mitmest teisest elektriautost, mis tunduvad olevat kui teiselt planeedilt, näeb pisi-Mercedes välja üsna tavaline.

Kuid märkamatu kujustus võib paljude klientide silmis osutuda hoopis eeliseks ning lõppude lõpuks pole tegu ju mõne AMG-ga , kus kaasliiklejate tähelepanu on oluline ostuargument.

Mõlemad A-klassi pisidžiibid erinevad teineteisest siiski mitte üksnes jõuallikate vaid pisut välimuse poolest. Kogu EQ-sarja ühendavad selged stiilielemendid – suletud radiaatorivõre ning LED-valgusribad ees ja taga.

Pole ilmselt juhus, et Mercedes-Benz üritab EQA materjalikasutuses viidata mõnevõrra ebatavaliselt vasele (Cu), mis on elektrotehnikas levinud materjal – oma särtsulisust võib ka sedasi eksponeerida.

EQA kere on krossoveri kohta jahmatavalt voolujooneline (õhutakistustegur Cd=0,28), mis kajastub sõiduki suurepärases aerodünaamikas – erinevalt mõne teise saksa margi sama suurest linnamaasturist jääb selle tagaklaas vihmaga sõites praktiliselt puhtaks.

Varsti saabuv näovärskendus saab olema suunatud ennekõike pisimersu ninaosale. Seal toimuvad väikesed kohendused, ühtlasi lubatakse alla keerata veelgi kütusesäästlikumad rehvid, mis küll pikendavad läbisõitu ühe laadimisega, kuid mõistagi muid eeliseid ei paku.

Kui miski üldse auto iga reedab, siis on see ennekõike infolustisüsteem. See toimetab kiirelt ja kindlalt, pilt on selge ja terav, kuid ekraani suurus on harjumatult väike. Viis aastat tagasi olnuks see OK, praegu aga tavatu. Lisaks on keskkonsoolis puuteplaat, millest on suuremate-kallimate mudelite puhul loobutud.

Sisemuses pole püütud minna ekstravagantsuse teed, tegu on täiesti tavalise mersuga. Sarnasus „madala“ A-klassi ning GLA-ga on taotluslik, kuid ka pesamuna puhul tähendab see koheselt noobelmargile omast viimistlust – saad seda, mille eest maksad. Olemas on iseloomulikud suured ümmargused tuulutusavad, kahest 10,25“ ekraanist koosnev MBUX infolustisüsteem ja muudki tuttavad pisiasjad.

4,46 meetrisena on tegelikult tegu täiesti korraliku pereautoga, näiteks Volvo EX40 on 4,44 meetrit ja BMW X1 4,50 meetrit pikk. See tagab juhi selja taga piisava põlveruumi ja eesistujaile mugava äraolemise, kuid taga saavad sellegipoolest end hästi tunda vaid väikesekasvulised. Põhjus on madalas istmepadjas ja kõrges põrandas, mis surub põlved lõua alla. Ka pakiruum on vaid 340 liitrit GLA 425 vastu.

Kolm mootorit, kaks veoskeemi, üks aku

EQA-d pakutakse kolmes versioonis, kuid kõik need on varustatud ühe ja sama 66,5 kWh netomahutavusega veoakuga.

Valik algab esiveolisest 140 kW mudelist, kus pöördemoment on piiratud 380 Nm-le. Versioon kannab nime 250+ ja oli ka proovisõiduautoks.

Kaks võimsamat erimit, indeksitega vastavalt 300 ja 350, on mõlemad nelikveolised ning arendavad vastavalt 168 kW ja 215 kW. Arusaadavalt on neil ka suurem elektrikulu ja tehaseandmetel pea 80 km väiksem läbisõit ühe laadimisega.

Testiauto suutis aga positiivselt üllatada. Valmistajatehase poolt välja hõigatud numbreid peab enamasti kõva koefitsendiga võtta, kuid tavarežiimis sõites (mis pole suunatud ei kihutamisele ega ka koonerdamisele) tuli terve megameetri läbimise keskmiseks kuluks 16,6 kWh/100 km, mis ongi umbes tehaseandmete ülempiir. Tuleb aga arvestada, et ilmaolud olid suurepärased ning maastikulõike ent ka linnasõitu üsna vähe.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.