Praegu võtab elektriauto kiirlaadimine aega kuni 30 minutit, kiiremate puhul 10-15 minutit. Uue aku laadimisaeg on palju lähemal bensiiniauto paagi täitmisajale.
Briti idufirma Nyobolti tehnlooogia on loodud kümme aastat kestnud teadusuuringutele, mida juhtisid Cambridge’i ülikooli akuteadlane Clare Grey ja Nyobolti asutaja Sai Shivareddy, kes arendasid superkondensaatoreid.
Akude ülikiire laadimisvõime võtmeks, ilma et see mõjutaks nende pikaealisust, on nende konstruktsioon, mis tähendab, et nad tekitavad vähem soojust. See muudab need ka ohutumaks, sest ülekuumenemine võib põhjustada liitiumioonakude süttimist ja plahvatamist.
Lisaks sellele võimaldavad akude anoodide valmistamiseks kasutatavad materjalid kiiremat elektronide ülekannet.
Nyobolt peab praegu läbirääkimisi oma akude müümiseks kaheksale elektriautode tootjale. 35 kWh suurune aku on palju väiksem kui tüüpilise Ameerika elektrisõiduki 85 kWh suurune aku. Ometi võib seda tehnoloogiat tulevikus kasutada suuremates akudes.
Võrdlemisi pikk laadimisaeg on praegu turul olevate elektriautode peamine puudus. See aeglustab autosõite ning on ebamugav omanike jaoks, kes ei saa oma autot kodus laadida.
Teine takistus elektriautode kiiremal kasutuselevõtul Ameerika Ühendriikides ja Euroopas on aga avaliku laadimisinfrastruktuuri puudumine.
„Nyobolti aku laadimiseks kasutatavaid seadmeid on Ühendkuningriigis vähe, nii et selleks, et see tõesti mõju avaldaks, tuleb suurendada ülikiirete laadijate pakkumist,“ ütles ta.
Shivareddy ütles CNN-ile, et kiirlaadijate arv kasvab nii USAs kui ka Euroopa Liidus ning ta loodab, et kümnendi lõpuks on neid „peaaegu kõikjal“.
Nyobolti akude sõltumatu testimine näitas, et need suudavad läbida üle 4000 kiirlaadimistsükli, mis vastab 965 600 kilomeetrile, säilitades samal ajal üle 80% mahutavusest, teatas Nyobolt oma reedeses avalduses. „See on mitu korda suurem kui tänapäeval liiklevate palju suuremate EV-akude garantii,“ märkis ta.
Nyobolti väljatöötatud EV-akusid saaks teoreetiliselt laadida nii kiiresti, kui firma lubab, kuid probleemiks on selliste akude tootmine tööstuslikus mahus. Selliste akude oluline keemiline element on nioobium, kuid seda kaevandati eelmisel aastal kogu maailmas hinnanguliselt vaid 94 500 tonni.
