Andres oli kirglik ooperilaulja ja arvas, et ei loobu sellest ametist kunagi. 40-aastasena oli tal teatris väga palju tööd, mis aga mõjus häälele kurnavalt. Ühe etenduse ajal tekkis häälepaeltele verevalum. See kadus küll ära, kuid sellega kaasnenud lisakoe pidi eemaldama kirurg. Traumast ja operatsioonist taastumine võttis tükk aega.

„Tundsin end tõesti abituna ja mõtlesin tükk aega, kuidas ennast ja teisi sellises olukorras aidata. Otsustasin teha kannapöörde ja minna meditsiini õppima. Tahtsin saada hääleterapeudiks ja mu kõrva-nina-kurguarst soovitas, et siis pean logopeediat õppima,“ selgitab Andres.