Hispaanias ühes linnuses välja kaevamistöid teinud arheoloogid tegid üllatava leiu: enam kui 20 keskaegse munksõdalase kõrvale oli maetud naisterahvas. Uued uuringud näitavad, et nagu mehed, hukkus ka tema lahingus. Inimjäänused pärinevad 12.–15. sajandist, Pürenee poolsaarel kristlaste ja moslemite vahel peetud sõdade ajajärgust.
Ajakirjas Scientific Reports avaldatud uuringu kohaselt on paljudel skelettidel koljul ja vaagnal rasked, isegi surmavad haavad, sealhulgas märkimisväärne hulk läbistavaid torkehaavu ja nüri relvaga tekitatud traumasid.
Naise säilmete analüüsi põhjal selgus, et ta hukkus lahingus nagu munksõdalased, kuna tema luudel pole haavade ümber paranemise märke. Need sõdalastest mungad kuulusid 1158. aastal Hispaanias asutatud Calatrava ordusse. Selle ordu ülesandeks oli kaitsta Calatrava la Vieja linna, mis asus kristlaste ja moslemite territooriumide vahel vaidlusalasel alal. 13. sajandil hakkas kohalik aadel ordut raha ja meestega toetama, ordu liikmed pärinesid madalamast aadlist ja linnaelanikest, märgitakse uuringus. Ja kuigi Calatrava ordu rüütlid andsid vaesustõotuse, jätkasid suuresti oma senist elu, kinnitas uuring.
Teadlased määrasid naissõdalase soo, uurides vaagnat ja kolju, mis on kaks kõige levinumat ja usaldusväärsemat kehaosa bioloogilise soo määramiseks.
Analüüsides erinevaid isotoope ehk lämmastiku variante Zorita de los Canesist leitud luudes, tegid teadlased ka kindlaks, et munkadest rüütlite toidulaual oli ohtralt linnuliha ja kala, millest toitus ka toonane eliit. Kala rikkalik tarbimine viitab sellele, et rüütlid järgisid liha tarbimisel religioosseid piiranguid, kirjutavad uuringu autorid. Võrreldes meestega sõi naine palju vähem valku, näitas isotoobianalüüs. See viitab sellele, et ta kuulus tõenäoliselt madalamasse sotsiaalsesse klassi kui rüütlid. Üks hüpotees on, et naine oli linnuses teenija ja võttis lahingu ajal relva ning tapeti lahingus. Samas ei näita tema luud füüsilise töö tegemise tagajärjel tekkinud kahjustusi.
