INTERVJUU | Eesti ettevõte plaanib hakata pakkuma kosmoseteenuseid kõrgusel, kus seda ei tee keegi teine

Eestis käivitatud kosmosetehnoloogiaettevõte Vaal Airships on hakanud arendama lahendust, tänu millele on tüüpilised kosmosest pakutavad teenused palju odavamad, keskkonnasäästlikumad ja parema kvaliteediga, kui neid pakuvad praegused Maa ümber tiirlevad satelliidid.

Ettevõtte kaasasutaja Rauno Gordon räägib intervjuus Fortele, et sihiks on võetud stratosfäär ning eesmärk on luua võimalused just sealt hakata pakkuma selliseid teenuseid nagu internett, Maa seire või teaduslikud eksperimendid.

Vaala arendatav platvorm aitab seejuures vähendada kosmoseprügi, sest kõik kõrgustesse saadetavad asjad tuuakse sealt ka tagasi. Lahendus kaotab ka poliitilise ja majandusliku sõltuvuse paarist suurest tegijast, kes selliseid teenuseid pakuvad – see on lihtsalt palju kättesaadavam.

Teie ettevõte kannab nime Vaal Airships – millest tuleb sõna Vaal?

Meil oli juba aastaid tagasi mõte, et stratosfääris lendav droon on tõenäoliselt dirižaablikujuline – kerget gaasi täis suur lendav laev. Kuna ta on suure vaala kujuline ja inglise keeles meenutab kõlaliselt samuti vaala, siis saigi see nimi valitud.

Oleme harjunud, et Euroopa satelliidid saadetakse tavaliselt kanderaketi Vega küljes Prantsuse Guajaanas asuvalt kosmodroomilt hirmkalli raha eest kosmose poole teele, mingil hetkel need vabanevad, ja kui hästi läheb, siis saame orbiidile jõudud seadmega ka ühenduse. Teie plaan on hakata pakkuma hoopis teistsugust lahendust?

Kaugem eesmärk on luua stratosfääris lendav droon, mis püsib seal kaua. Ta suudab seal pakkuda väga palju teenuseid, olgu siis kõrgresolutsiooniga seiret või 5G- ja 6G-sidet laiadele maa-aladele.

Sellele eelnev lühem, kaheaastane projekt on eesmärgiga luua platvorm, mille saadame ühekordse paarimeetrise läbimõõduga õhupalliga üles. See kannab endaga kaasas propelleriteta mudellennuki kujulist drooni, mis laseb õhupalli küljest lahti ja liugleb sealt kodusele heinamaale.

Selle liuglemise käigus saame juba katsetada klientide kaameraid, raadiosüsteeme, uusi kosmosetehnoloogiamaterjale. Paarkümmend sekundit kestab ka vabalangemine ning selle käigus saame täiesti katsetada kosmosetingimusi.

Selleks et stratosfääris püsivalt lendavat drooni luua, tuleb kõvasti eeltööd teha – leida maailmast kõige paremad koostööpartnerid, sobivaimad materjalid, vastupidavamad akud ja päikesepaneelid.

Kas järeldan õigesti, et teie loodava satelliitide üleslennutamise lahenduse peamine võlu on see, et see on seni kasutatavatest mitu korda odavam?

Jah, absoluutselt. Lisaks mõelgem sellele, kui palju kütust ühe lennu jooksul kulutatakse ja et enamik neist on vaid ühe korra kasutatavad. Erinevus on ka selles, et rakett viib satelliidid väga kõrgel asuvale orbiidile – umbes 20 korda kõrgemale kui stratosfäär, kus meie hakkame toimetama.

Räägime stratosfääri puhul kõrgusest vähemalt 12 kilomeetrit. Kui palju inimkond praegu sinna igasuguseid objekte saadab?

Mitmes riigis on hobiseltskonnad, kes saadavad sinna õhupalle. Mõnes kohas tehakse seda isegi professionaalselt – NASA lennutab hästi suure õhupalli abil stratosfääri aeg-ajalt oma umbes tonnise kosmoseteleskoobi.

Seal suudavad lennata ka mõned lennukid – näiteks osa luurelennukeid lendab 20–25 kilomeetri kõrgusel ning mõned rakettlennukid ka 80 kilomeetri kõrgusel.

Nii et stratosfääri jaoks tehnika on, aga seni on puudunud tsiviilotstarbeline ärirakendus. Meie eesmärk on muuta seal lendamine ja tegutsemine odavaks.

Millest õigupoolest teie loodav õhupall valmistatakse ja millega täidetakse?

See on kõige lihtsam lateksõhupall. Tallinna ilmajaam teeb sellist õhupallilendu väikese sondiga sisuliselt iga päev – see lendab stratosfääri, lendab kuskile ära ja kukub kusagil merre, kaasas väike vahtplastist karbike, mis annab meile andmeid tuule suuna, temperatuuri ja niiskuse kohta.

Kasutame selleks umbes pool kilo kummi, laseme selle heeliumi täis ja nii paisub pall umbes meetriseks. Lateksil on selline huvitav omadus, et mida kõrgemale ta tõuseb ja mida hõredamasse õhku satub, seda suuremaks see pall venib. Tänu sellele, et ta muudkui venib, aga katki ei lähe, saabki temaga suuri kõrgusi saavutada.

Sellele saab teha järgmise uuenduse: võtta kasutusele plastikihtidest loodud õhupallid, mis on küll kallimad, aga mida saab korduvalt kasutada. NASA kasutab just sellist tüüpi õhupalle.

Kui suure massi üles tõstmisest me teie projekti puhul räägime?

Kui hakkame arendama lennukilaadset drooni, siis alustame pooleteisest kilost. Kui hiljem asi areneb ja meil on tehnoloogia selge, siis võib olla viie kilo kanti see suurusjärk.

Teie projekti eesmärk on niisiis luua kommertsplatvorm kõigile, kes soovivad stratosfääris oma seadmeid katsetada, nende abil teenuseid osutada või teadust teha?

Meie eesmärk on stratosfääris lennata suutvad lennumasinad valmis ehitada ning neid katsetada, et need töötaksid turvaliselt ja järjepidevalt. Teine aspekt on legaliseerimine: seadmel peab olema oma sertifikaat, et seda tohiks lennutada. Seadused peavad selles osas veel järele tulema, et täpselt reguleerida droonide lendamine läbi nii paljude lennutasandite suurtesse kõrgustesse.

Muide, kuidas stratosfääris lendavaid droone juhitakse – on seal midagi peale hakata propelleritega või tuleb kasutada reaktiivmootoreid?

Meie esialgne liugurdroon ei ole suurematel kõrgustel juhitav: tõstame selle, nina allapoole suunatud, 30 kilomeetri kõrgusele, ja kui õhupall läheb katki, siis seal on õhk nii hõre, et tal on alguses hea tükk aega täiesti otse vabalangemist ja ta saavutab ülehelikiiruse.

Allapoole laskudes hakkavad ta tiivad natukene kandma ja ta võtab nina kodu poole. Edasi on autopiloot see, mis juhib tüürlabasid ja hoiab nina õiges suunas. Jälgib ta seejuures GPS-i, kiirust, kõrgust, suunda. Labasid juhtivate mootorite tarvis annab elektrit väga väike aku. Kodu poole liuglemisele kulub vast veidi üle poole tunni, võib-olla ka tund.

Selle aja jooksul saame katsetada, kas meie enda side toimib kenasti ja kas saame talle käske anda. Lisaks tahame saada kenasid kaamerapilte ja videoid, sealjuures live-videoid. Esimese sellise pildini jõudmiseks kulub veel paar aastat arendustööd.

Aga edasi – suur, kauge ja põhiline eesmärk. Selle puhul peaksid asjad märksa kauem üleval püsima, pakkuma sealt kasvõi internetiteenuseid? Kuidas te aparaadid stratosfääris püsivalt lendama saate?

Stratosfääri ülemistes kihtides saavad droonid meie visiooni kohaselt püsida kaua tänu sellele, et neil on elektrimootorid, akud ja hästi suured päikesepaneelid. Akude tihedus ja kvaliteet on läinud nii heaks, et need suudavad koguda valgel ajal piisavalt energiat, et pakkuda seda kogu aja, kui paneelidele päikest ei paista. Nii on juba praegu mõni lennumasin üleval püsinud pea kaks kuud.

Aasta aega üleval püsida oleks täiesti realistlik, aga praegu teatakse sellest maailmas veel vähe. Need lennukid on hästi suurte ja kergete tiibadega, õhukesed, imekerged, väga erilistest materjalidest.

Teine suund oleks edasi arendada dirižaabli moodi lennumasinaid, mis ei läheks stratosfääris katki, vaid jääksid seal püsima.

Kui räägime tavalistest satelliitidest, siis tegemist on püsiva kiirendusega lendavate masinatega, mis kukuvad seetõttu pidevalt Maast mööda ega vaja seetõttu orbiidil püsimiseks mingeid mootoreid. Kas stratosfääris see skeem nii enam ei toimi?

Kosmoses annab tõesti rakett orbitaalkiiruse kätte ja see jääb püsima, seda võimaldab vaakum ning me räägime kõrgusest 300–400 kilomeetrit Maast. Seal on nii rahvusvaheline kosmosejaam kui ka Elon Muski internetisatelliidid.

Sealt allapoole tulles on pikk maa, kus on raske õhus püsida. Alles 20 kilomeetri kõrgusel on see taas paremini võimalik, sest õhk juba natukene kannab tiibadega või õhupalli moodi asju, seal on ka tuuled veel vaiksemad ja dirižaablid püsivad üleval.

Seal saavadki satelliidid töötada kuni aasta, edasi me maandame selle, vahetame komponente ja saadame jälle üles. See on hästi odav ja ka keskkonnasäästlik võrreldes orbiidile saatmisega.

Üks aspekt on veel: kui seadmed on Maale lähemal, siis saab pakkuda ka paremat seiret. Maa-lähedasel orbiidil lendavad satelliidid lendavad Maal olevatest objektidest väga kiiresti mööda. Eesti tudengisatelliidid olid Eestis „vaateulatuses“ ainult näiteks 14 minutit ja edasi tuli taas mitu tundi oodata, enne kui nad uuesti välja ilmusid.

Aga me ei saa pakkuda näiteks internetiteenust, kui satelliit on su kohal vaid paar tundi ööpäevas. Sellisel juhul peaks neid satelliite olema väga palju ja just seda on Elon Musk teinud – saatnud orbiidile pea 6000 satelliiti. Seda saab teha vaid siis, kui on võimalik kaasata miljardeid eurosid, väiksematel ettevõtetel pole seda üldse võimalik teha. Kliendid jäävad aga poliitilisse ja majanduslikku sõltuvusse vaid sellest ühe riigi teenusepakkujast.

Stratosfäär võimaldab aga kasutada lokaalseid ärimudeleid. See võimaldab näiteks sinna lennutada masina, mis ongi pidevalt ühe kindla riigi kohal ja ka selle riigi kontrolli all.

Loogika ütleb sedagi, et kui objektiiv on mingile objektile lähedal, siis teeb ta sellest ka parema pildi.

Jah, 20 korda parema resolutsiooniga pildi. 24/7 video on seejuures võimalik.

Kuidas teil ettevõttena seni läinud on, kui palju teid toetatud on?

Äsja Euroopa kosmoseagentuurilt saadud 60 000-eurone toetus oli meie esimene suurem õnnestumine, mille abil saame tegelikult arendama hakata. Väike seeme alguseks, ent seda on võimalik kasutada omaosaluseks järgmistes taotlustes.

Ettevõttel on neli asutajat, kui asjad hakkavad liikuma, siis tuleb ka kasv.