Teadlaste sõnul võib väiksemaks muutumisel olla tõsiseid tagajärgi asjaomaste vaalade tervisele ja sigimisvõimetusele ning see annab häirekella ka toiduvõrgustiku olukorra kohta, milles nad koos elavad.
„See võib olla varajane hoiatusmärk, et selle populatsiooni arvukus hakkab vähenema,“ ütles uuringu kaasautor ja Newportis asuva mereimetajate instituudi dotsent K.C. Bierlich. „Ja vaala peetakse ökosüsteemi valvuriks, nii et kui vaalapopulatsioonil ei lähe hästi, võib see öelda palju keskkonna enda kohta.“
Ajakirjas Global Change Biology avaldatud uuringus vaadeldi Vaikse ookeani ranniku toitumisrühma, mis on väike, umbes 200 hallivaalast koosnev alamrühm suuremas, umbes 14 500-liikmelises Vaikse ookeani põhjaosa populatsioonis. See alarühm viibib Oregoni rannikul kaldale lähemal, toitub madalamates ja soojemates vetes kui Arktika meredes, kus suurem osa hallvaalade populatsioonist veedab suurema osa aastast.
Hiljutised uuringud on näidanud, et selle alarühma vaalad on väiksemad ja kehalise seisundi poolest üldiselt halvemas seisukorras kui suurema rühma vaalad. Praegune uuring näitab, et nad on viimastel aastakümnetel muutunud väiksemaks.
Mereimetajate instituudi labor (GEMM) on uurinud seda hallvaalade alamrühma alates 2016. aastast, sealhulgas mõõtnud droonide abil nende pikkust. Kasutades aastatel 2016-2022 tehtud pilte 130-st hallvaalast, määrasid teadlased kindlaks, et 2020. aastal sündinud täisealine hallvaal saavutab eeldatavalt 1,65 meetrit lühema kehapikkuse kui enne 2000. aastat sündinud hallvaal. Uuritud hallvaalade puhul, kes on täisealiseks saades umbes 12 meetrit pikad, tähendab see üle 13% nende kogupikkuse vähenemist.
Inimese puhul tähendaks see keskmise Eesti mehe (183cm) kahanemist 159-ni üle 20 aasta.
„Üldiselt on suurus loomade jaoks kriitilise tähtsusega,“ ütles uuringu juhtivautor ja Šotimaa St. Andrewsi ülikooli teadlane Enrico Pirotta. Täiskasvanud hallvaalade puhul on üks suurimaid muresid reproduktsiooni edukus.
„Kuna nad on väiksemad, tekib küsimus, kui tõhusalt suudavad need hallvaalad säilitada ja suunata energiat kasvamiseks ja oma tervise säilitamiseks. Oluline on see, kas nad suudavad suunata piisavalt energiat paljunemisele ja hoida populatsiooni kasvu?“ Bierlich ütles.
Vaalade armistumine paadilöökidest ja püügivahenditesse takerdumisest paneb töörühma muretsema ka selle pärast, et väiksem kehasuurus ja väiksemad energiavarud võivad muuta vaalad vigastuste suhtes vähem vastupidavaks.
Uuringus uuriti ka ookeanikeskkonna mustreid, mis tõenäoliselt reguleerivad nende hallvaalade toidu kättesaadavust Vaikse ookeani rannikul, jälgides ookeanis toimuvaid tõusu- ja mõõnatsükleid. Tõusu ajal liiguvad toitained sügavamatest piirkondadest madalamatesse piirkondadesse, samal ajal kui mõõnad võimaldavad neil toitainetel jääda madalamatesse piirkondadesse, kus valgus võimaldab planktoni ja muude pisikeste organismide, sealhulgas hallvaalade saagi kasvu.
„Ilma tasakaaluta tõusu ja mõõna vahel ei pruugi ökosüsteem olla võimeline tootma piisavalt saaki, et toetada nende hallvaalade suurt kasvu,“ ütles kaasautor Leigh Torres. Andmed näitavad, et vaalade suurus vähenes samaaegselt tõusu ja lõõgastumise vahelise tasakaalu muutumisega, ütles Pirotta.
„Me ei ole konkreetselt uurinud, kuidas kliimamuutus neid mustreid mõjutab, kuid üldiselt teame, et kliimamuutus mõjutab Vaikse ookeani kirdeosa okeanograafiat tuule ja veetemperatuuri muutuste kaudu,“ ütles ta. „Ja need ja teised tegurid mõjutavad tõusu ja lõõgastumise dünaamikat selles piirkonnas.“
