EKSPERIMENT | Elektriautoga ümber Eesti – 1455 meeleolukat kilomeetrit KIA EV9-ga

Reisikirjad moodustavad autoajakirjandusest kahetsusväärselt väikese osa. See on mõneti mõistetav, sest autosid on palju, aega vähe ning kõikvõimalikud pikad testid on setõttu pigem erand kui reegel. Nii otsustasimegi vahelduseks teha elektriautoga ringi ümber Eesti, kirjutab Accelerista.com.

Proloog

Kuidas koostada marsruuti? Meie plaan oli lihtne – sõita ümber Eesti, külastades kõiki KIA esindusi, ja kaks korda sama teed kasutada ei tohi. Üldiselt üsna lihtne ülesanne, kuigi teelõik Narva ja sealt tagasi paistis juba ette huvitav saama.

Kontrollpunktid paigas ja kõik muu pidi kujunema nii nagu tuuleklaasist välja paistab – kui vaja ja võimalik, siis laadisime akut, kui kõht tühi, siis sõime ja kui väsisime, siis puhkasime ning ei teinud mööndusi seetõttu, et liikusime elektriautoga.

Mis aga olulisim – me sõitsime täpselt nii, nagu meile mugav. Me ei planeerinud teadlikult reisi rohkem kui KIA esinduste külastamiseks vajalik, kogu ülejäänud teekond kujunes spontaanselt. Me ei arvutanud, kui palju maad on laadijast laadijani või kui kaua seal aega kulub – see selgus tagantjärele.

Sõiduvahendiks valitud KIA EV9 ligi 100 kWh aku lubas pakkuda mõnusat kulgemist, ilma et tekiks probleeme teele jäämisega. Lühidalt – sõitsime nagu sisepõlemismootoriga autoga, nautides kõiki elektriautoga sõidu mõnusid.

Esimene päev: Tallinn-Käina-Kuressaare

Üks raskemaid etappe igal reisil on öö enne väljasõitu. Kas uinud kiiresti või ei saa üldse magama jääda, mõeldes erinevatele detailidele – tulemus on sama ja hommikul on praktiliselt võimatu ärgata. Vladimir tõusis vaevaliselt.

Indrek oli täpne ja punktuaalne – juba kell 7:20 seisis erksinine KIA EV9 Vladimiri maja ukse ees. Järgmiseks neljaks päevaks sai sellest suurest elektriautost kahe seiklushimulise inimese pelgupaik.

Esimese päeva plaan oli jõuda Kuressaarde, Saaremaa pealinna. Sinna viivad kaks teed – saab sõita mandrilt Muhu saarele, aga siis tuleks tagasi minna teist teed pidi. Otsustasime, et vastavalt reisi reeglitele oli kõige õigem sõita naabersaarele Hiiumaale ja sealtkaudu Saaremaale.

Vladimir polnud kunagi varem Hiiumaal käinud, hoolimata sellest, et on kogu oma elu Eestis elanud. Saarte avastamine on alati seiklus ning ka Saaremaale jõudis ta esimest korda läbi seikluse – 2011. aastal otsustasid kolm sõpra minna autostopiga Eesti kõige kaugemasse punkti. Nad jõudsid Narvast Saaremaale kahe päevaga. See oli suurepärane kogemus, mida aga miskipärast ei tahaks korrata.

Sõit algas läbi tuttavate kohtade – Noarootsi, Haapsalu – liikudes esimese sadama poole, mis asub Rohukülas. Saabusime 15-20 minutit enne väljumist, kus meid ootas väike, kuid väga hubane parvlaev, ja me alustasime teekonda Hiiumaale.

Saar on imeline. Jah, see on sama Eesti, kuid tunne on, nagu oleksid sattunud hoopis teise riiki. Esimest korda üle pika aja kohtasime teel palju metsloomi, ja kõige meeldejäävam oli kohtumine noore hirvega. Hiiumaa on teatavasti Eesti kõige metsasem maakond.

Väikesed külad, kus elab 300-400 inimest. Tundus, et kõik tunnevad kõiki ja seetõttu paistis kohe silma, et me pole kohalikud. Kuigi võib-olla tõmbas meie auto tähelepanu – saarlased eelistavad justkui väiksemaid autosid. Samal ajal, kui me ootasime parvlaeva Hiiumaalt Saaremaale, tuli meie juurde naine, kes ütles, et tal on KIA EV6 ja ta on sellega rahul, ning esitas paar küsimust meie „bussi“ kohta.

Lühike ülesõit väikese parvlaevaga ja olime Saaremaa põhjaosas. Need, kes on Saaremaal käinud, teavad – enamik teid saarel on petrolheadide paradiis, kuna käänulised ja kitsad teed lausa kutsuvad natuke energilisemalt sõitma. Meie puhul tuli end tagasi hoida, sest suur ja mugav EV9 sobis rohkem mõõduka kruiisi kui sportliku sõidu jaoks, ent mõte jäi pähe – siia peaks Miataga tagasi tulema.

Peatus Kuressaares. Esimese asjana leidsime Alexela keskkiire laadija, mille vahelduvvoolu suutis auto vastu võtta 11 kW võimsusel ning jätsime laadima, ise hotelli. Kuna peas tiksus ajatariif (tühja ei taha maksta keegi), siis pärast õhtusööki pidime laadimiskoha vabastama. Operaatori hinnastuspoliitika on mõistetav, kuid tüütu – pistikhübriidile see sobib, kuid suurt akut paari tunniga täis ei saa.

Teine päev: Kuressaare-Tõstamaa-Tori-Tõrva

Teine päev algas vastupandamatu sooviga proovida seni veel tundmatu laadimisoperaatori Elelevi teenuseid. No miks mitte, kui roheline post nii kutsuvalt otse hotelli ukse pealt vastu vaatas. Paraku jäi õnn üürikeseks, mitmed katsed autot laadima saada päädisid lõpuks küll lühiajalise eduga, kuid autosse ei jõudnud midagi. Ebaõnne põhjused selgitab uurimine.

Loe täispikka eksperimenti ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.