Tätoveeringud võivad olla lümfisüsteemi vähi riskifaktor

Rootsi Lundi ülikooli uus uuring näitab, et tätoveeringud võivad olla lümfisüsteemi vähi ehk lümfoomi riskiteguriks.

Meie teadmised tätoveeringute pikaajalise mõju kohta tervisele on praegu puudulikud ja selles valdkonnas ei ole palju uuringuid. Nüüd on Lundi ülikooli uurimisrühm uurinud seost tätoveeringute ja lümfoomi vahel.

„Me tuvastasime lümfoomi diagnoosiga inimesed rahvastikuregistrite kaudu. Seejärel sobitati need isikud samast soost ja vanusest kontrollrühmaga, kellel polnud lümfoomi. Uuringus osalejad vastasid küsimustikule elustiilifaktorite kohta, et teha kindlaks, kas nad olid tätoveeritud või mitte,“ ütleb Christel Nielsen, Lundi ülikooli teadlane, kes juhtis uuringut.

Kokku osales kogu uuringus 11 905 inimest. Neist 2938 inimesel oli lümfoom, kui nad olid 20-60-aastased. Nende hulgas vastas küsimustikule 1398 inimest, samas kui kontrollgrupis oli osalejaid 4193. Lümfoomiga grupis oli 21% tätoveeritud (289 inimest), samas kui kontrollgrupis, kus lümfoomi diagnoos ei olnud, oli 18% tätoveeritud (735 inimest).

„Pärast teiste oluliste tegurite, nagu suitsetamine ja vanus, arvesse võtmist leidsime, et lümfoomi tekkimise risk oli 21 protsenti suurem nende seas, kes olid tätoveeritud. Oluline on meeles pidada, et lümfoom on haruldane haigus ja et meie tulemused kehtivad grupi tasandil. Tulemusi tuleb nüüd kontrollida ja täiendavalt uurida teistes uuringutes ning sellised uuringud on käimas,“ ütleb Christel Nielsen.

Christel Nielseni uurimisrühma hüpotees enne uuringut oli, et tätoveeringu suurus mõjutab lümfoomi riski. Nad arvasid, et kogu keha kattev tätoveering võib olla seotud suurema vähiriskiga võrreldes näiteks väikese liblikaga õlal. Ootamatult selgus, et tätoveeritud kehapinna pindala ei ole oluline.

„Me ei tea veel, miks see nii oli. Võib vaid oletada, et tätoveering, olenemata suurusest, vallandab kehas madala astme põletiku, mis omakorda võib vallandada vähktõve. Seega on pilt keerulisem, kui me esialgu arvasime.“

Enamik inimesi saab oma esimese tätoveeringu noores eas, mis tähendab, et oled suure osa oma elust kokkupuutes tätoveeringu tindiga. Sellele vaatamata on teadusuuringud tätoveeringute pikaajaliste tervisemõjude kohta vaid pinnast kriimustanud.

„Me juba teame, et kui tätoveeringu tint naha sisse süstitakse, tõlgendab keha seda kui midagi võõrast, mis ei tohiks seal olla, ja immuunsüsteem aktiveerub. Suur osa tindist transporditakse nahast eemale, lümfisõlmedesse, kus see ladestub,“ ütleb Christel Nielsen.

Uurimisrühm jätkab nüüd uuringuid selle kohta, kas tätoveeringute ja muude vähivormide vahel on mingi seos. Samuti tahavad nad teha täiendavaid uuringuid teiste põletikuliste haiguste kohta, et näha, kas on olemas seos tätoveeringutega.

„Inimesed tahavad tõenäoliselt jätkuvalt oma identiteeti tätoveeringute kaudu väljendada ja seetõttu on väga oluline, et me ühiskonnana saaksime tagada, et see oleks ohutu,“ lõpetab Christel Nielsen.