Soome uuringud näitavad: majandusmetsas ei ole õõnelindudele piisavalt võimalusi

Soome metsade majandamisest ja metsalinnustiku seostest on avaldatud lühikese aja jooksul mitmeid teadusuuringuid. Neist teeb Linnuvaatleja portaalis ülevaate linnuökoloog Marko Mägi.

Kuigi lindudele pesitsemiseks sobivaid õõnsusi tekib puude murdudes või mädanedes, on 85–98% boreaalsete metsade puuõõntest lindude (rähnide, tihaste) töö tulemus. Puuõõned on mikroelupaigad paljudele liikidele – lindudele on need pesa-, puhke-, ööbimis- ja talvitamispaigad, kuid neis elab ka seeni ja selgrootuid. Õõnte rohkus on metsa elurikkuse üks indikaator, kuid nende leidumist ja kadumist on paraku vähe uuritud.

Ajakirjas European Journal of Forest Research avaldatud uuringus loendati Lõuna-Soome majandusmetsades ning poollooduslikes ja looduslikes metsades 37 aasta vältel musträhni (Dryocopus martius), suur- (Dendrocopos major), väike- (D. minor) ja valgeselg-kirjurähn (D. leucotos), laanerähni (Picoides tridactylus), hallpea-rähni (Picus canus) ning põhja- (Poecile montanus) ja tutt-tihase (Lophophanes cristatus) rajatud õõnsusi. Kui reeglina kasutavad tihased teiste poolt tehtud või looduslikke õõnsusi, siis põhja- ja tutt-tihane suudavad need ka ise teha. Rähnide õõnsusi leiti 2238, tihaste omi 329.

170 km2 suurusest uurimisalast oli aktiivselt majandatav 80%. Võrreldi samaealisi, vähemalt 60-aastasi ja sama tüüpi metsi, mida majandati erievalt. Poollooduslikuks metsaks loeti mets, kus majandmine lõppes 15–20 aastat enne õõnsuste loendamist.

Uuringust selgus, et majandatud metsades oli õõnsusi oluliselt vähem kui looduslikes või poollooduslikes; sama on leitud ka Eesti metsade puhul. Rähniõõnsusi oli looduslikus metsas ruutkilomeetril 5,7 , majandatud metsas vaid 1,5 , tihaste õõnsusi oli vastavalt 0,9 vs 0,3. Kuna nii rähnide kui ka tihaste õõnepuude mõõtmed olid sarnased, järeldub, et erinevad õõnelinnud vajavad enam-vähem sarnaseid puid.

Autorite arvates ei soosi praegune metsade majandamine õõnsuste teket. Oleks vaja, et ka majandusmetsal oleks enam loodusliku metsa tunnuseid: rohkem puuliike ning lagupuitu, säilikpuid ja tüükaid, suurem struktuurne mitmekesisus, pikem raiering. Õõnelinnud eelistavad lehtpuid, kuid raie muudab puistu liigilist koosseisu – näiteks Fennoskandias metsanduses on rõhk okaspuudel.

Analüüsides arvestati vaid uusi ehk elupaiga potentsiaali iseloomustavaid õõnsusi hoolimata sellest, et sõltuvalt liigist kasutatakse 5–50% õõnsustest korduvalt. Andmetest nähtub, et õõnsuste hulk hakkab üsna kiiresti suurenema peagi pärast majandusintensiivsuse langetamist, sest ka poollooduslikud metsad olid majandusmetsadest oluliselt õõnerohkemad.

Ka liigiti oli õõnsuste rohkus majandamata metsade kasuks, v.a musträhnil. Elusasse puusse tegid rähnid rohkem õõnsusi kui surnusse, lehtpuudesse sagedamini kui okaspuudesse (kõige sagedamini haaba). Tihased aga eelistasid surnud puid (94% juhtudest kaske ja leppa) ning vaid 2% nende õõnsustest olid elusas puus – vigastatud, nõrka või surnud puusse on kergem õõnt rajada. Kõige olulisem õõnesepp oli suur-kirjurähn (72–78% rähniõõntest), kes suudab küll elada erinevates metsades, kuid eelistab looduslikku või poollooduslikku metsa.

Sobilike õõnepuude olemasolu on vaid üks õõnsustes pesitsejate edukuse mõõt – kõik uuritud liigid on paiksed, mistõttu on toidurohkusel, mis on majandusmetsas reeglina väiksem (tervemad puud), oluline roll. Ka metsa ümbritseval maastikul võib olla mõju, sest pesitsusväliselt kasutavad linnud suuremat ala, kui uuringusse kaasatud metsad. Seega, oluline on suurte lehtpuude jätmine okaspuistutesse, samuti surnud puude ja tüügaste olemasolu. Seda teades on võimalik metsa majandada nii, et see jääks siiski õõnelindudele sobilikuks elupaigaks.