„Koletuslik“ – see on sobivaim sõna iseloomustama rolli, mille Moskva patriarhaadi õigeusu kirik on endale mitte ainult Ukrainas, vaid maailmapoliitikas võtnud. Õigupoolest on vallutuspoliitika õigustamine juba programmeeritud Vene „rahvusliku kiriku“ koodi. Igasugune „rahvuskiriku“, eriti aga „imperiaalse kiriku“ idee on kristluse oikumeenilise missiooniga lepitamatu. Kremlis püha sõda välja kuulutades seadsid kristlased end ületamatult ebamoraalsete valikute ette. Lääne kristluses võimaldavad nn ketserlikud liikumised (selleks oli ka Lutheri õpetus) kristluse moraalsele tuumale truuks jääda. Moskva patriarhaadi riigikiriku leninliku ja stalinliku nn demokraatliku tsentralismi totalitaristlikku hierarhiat kopeeriv mudel välistab igasuguse organiseeritud protesti juba eos.

Moskva poliitikale ka Eestis kandepinda laiendada aitava Vene õigeusu kiriku (VÕK) totalitaristlik alluvussuhe on juba loomult olnud meiegi riigis tiksuv pomm. Ukrainas vallandatud hävitussõjaga ja VÕK-i keeldumisega seda hukka mõistmast sai VÕK-i arvukaisse toimetamistesse kätketud julgeolekuoht kõigile avalikuks. Metropoliit Eugeni jäi patriarh Kirilli poolt Ukrainas tapatöödes patustanutele antud „patulunastusele“ kaasa kiitma. Sellega kaotasid tema silmakirjatsevad sisendused väljapool poliitikat seisvast VÕK-ist vähimagi usutavuse.