Selle taga on suuresti väljaannete toimetused, kes peavad hindama noorte küpsust ja valmisolekut olla meedias kajastatud.
Kui võtta aluseks ajakirjanduseetika, seavad noored ajakirjandusele mitmekordse väljakutse. Tuleb leida tasakaal, mis võimaldaks kajastada laste arvamusi, ilma neid ära kasutamata või neile negatiivset tähelepanu toomata.
Ajakirjandusuuringute teadlased Carina Tenor ja Marju Himma intervjueerisid nii Eesti kui Rootsi meediaväljaannete peatoimetajaid. Uuringu raames vaatlesid nad toimetustes toimivaid mehhanisme, et paremini mõista noorte vähest esindatust uudistes. Nad leidsid, et toimetuste ideaal võib küll olla sõnavabaduse austamine, ent reaalselt on alaealistel uudisallikatena piiratud väärtus. Sellepärast on teadlased oma artiklisse toonud ka kujundi „hääletud noored“.
Varasemad uuringud on näidanud, et noorte hääl on uudistes ala- ja väärkajastatud. Noored on küll meedias visuaalselt esindatud, kuid nende seisukohti ja arvamusi pole kuulda. Isegi kui on, siis esitletakse noorte seisukohti täiskasvanu silmade läbi. Lisaks pööratakse tähelepanu rohkem laste emotsioonidele kui nende arvamusele. Noortest räägitakse uudistes pigem „pehmetel“ teemadel (sport, kultuur, haridus) või siis hoopis kuritegevuse ja õnnetuste raames. Nii on teadlased jõudnud arusaamale, et lapsi kujutatakse meedias stereotüüpidena: kas süütute, passiivsete ohvritena või sõnakuulmatute kurikaeltena. Lapsed on küll loos olemas, kuid nad ei räägi ega tegutse – nende olemasolu on võrreldav dekoratsiooni või rekvisiidiga. Näiteks kirjeldasid Rootsis 2004. aastal läbi viidud uuringus lapsed, kuidas nad said kohalikus ajalehes sõna ainult seetõttu, et olid kohal konkreetse sündmuse juures.
Eetilised kaalutlused
Traditsiooniliselt on uudisteväljaanded suhelnud alaealisega koolide, noorteühenduste või vanemate vahendusel. Nüüd pakub sotsiaalmeedia juurdepääsu erinevas vanuses noorte vaadetele ja kogemustele. Eesti ajakirjanduseetika koodeks rõhutab, et lapsed on haavatavad ja nende huve tuleb kaitsta. Lisaks on alaealiste intervjueerimiseks ja lindistamiseks vajalik hooldaja või vanema nõusolek. Siiski teeb Eesti koodeks sellele reeglile erandeid. Näiteks kui laps on avaliku elu tegelane, seotud spordiga, tegutseb sotsiaalmeedias, meelelahutusäris, poliitikas või kui lapse seisukohta peetakse avalikkusele huvi pakkuvaks. Kuigi tundub, et lapsevanema nõusolek võiks eelmainitud eetilised küsimused lahendada, siis ka see praktika põhjustab tegelikkuses probleeme. Ajakirjanikud ei saa teada, kas vanemad tegutsevad oma lapse parimates huvides.
Kui laps on avaliku elu tegelane, ei ole nende uudistesse kaasamiseks lapsevanema või eestkostja luba vaja. Vanem on juba lubanud oma lapsel avaliku elu tegelaseks saada. Näiteks kohtles ajakirjandus Kelly Sildaru alaealisena samamoodi kui teisi avaliku elu tegelasi. Eeldatakse, et lapsed, kes on aktiivsed avalikkuse silmis, saavad meedia tähelepanuga paremini hakkama.
Samas tuuakse uuringus välja, et isegi Greta Thunbergi sarnaste aktivistidest noorte autoriteeti kahjustatakse meedias nende lapsestaatuse tõttu. Noorte protestijate pädevus pannakse täiskasvanute maailmas küsimuse alla. Nii oleme jõudnud olukorda, kus noorte meediasse kaasamise ja võimestamise asemel, kuuleme nende häält läbi täiskasvanute. See on viinud noorte liigse kaitsmiseni, kõrvalejäetuseni ja stereotüüpide tekkimiseni.
Kuid ka ajakirjanikel pole eetilisi valikuid lihtne teha. Varasemad uuringud leiavad, et ajakirjandusõppes, eetilistes juhistes ja toimetuste aruteludes ei pöörata laste kajastamise eripäradele piisavalt tähelepanu. Kuigi noortest rääkides kasutatakse termineid nagu „suurenenud tundlikkus“ või „haavatavus“, pole ajakirjanikel tegelikult selgeid suuniseid selle kohta, kuidas neid teemasid kajastada. Ajakirjanik peab juhinduma kas oma individuaalsest või töökoha moraalsest koodeksist ja motiividest.
Laps kui indiviid
Üldiselt mõistavad toimetused, et meedia teenindab mitte ainult oma otsest publikut, vaid mängib ka olulist rolli demokraatias. Sellepärast rõhutavad teadlased, et meediakajastused peaksid olema võimalikult mitmekülgsed. Juhtudel, kus uudisteema puudutab konkreetset vanuserühma (nagu koolilapsed kooli puudutavate teemade puhul), peetakse noorte kaasamist loomulikumaks. Teistel juhtudel sõltub noorte hääle kaasamine pigem sellest, milline on uudistetoimetuse missioon noorte teemal.
Mille põhjal uudistetoimetused aga lapse pädevust ja valmisolekut hindavad? Mitmed toimetajad mainisid, et neile avaldas muljet noorte oskus oma arvamust sotsiaalmeedia kaudu sõnadesse panna. Samas rõhutasid nad iga noore intervjueeritava pädevuse hindamise tähtsust, kusjuures vanus on sel puhul võtmeteguriks. Mida lähemal on noor 18 aastale, seda küpsemaks teda peetakse. Lisaks on enamik lapsi selleks ajaks koolist saanud üldteadmised meediast ning selle toimimise mehhanismidest.
Tundlike teemade kajastamisel soovitatakse ajakirjanikel kahju minimeerimiseks arvestada lapse elu mõjutavate lühi- ja pikaajaliste tagajärgedega. Laste kaasamine tõsistesse uudistesse võib kaasa tuua ebasoovitavaid reaktsioone nii eakaaslastelt, lähisugulastelt kui ka laiemalt publikult. Alaealist saab kaitsta hägustatud piltide ja anonümiseerimise abil. Soovitatakse hoiduda traumaatilistel sündmustel intervjuude tegemisest.
Pressinõukogule esitatud kaebustest ilmneb, et üle 80% eetilistest rikkumisest on toime pandud kajastades sündmust, millega on seotud lapsed. Lugudes on neid mainitud, kuid nendega ei ole räägitud. Palju vähem on rikkumisi siis, kui lapsi on intervjueeritud või pildistatud. See tähendab, et enamik rikkumisi ilmneb, kui räägitakse lastest, mitte lastega. Laste kaitsmata jätmine esineb kõige sagedamini näiteks sõja ja õnnetuste rutiinse kajastamise puhul.
Uudismeedia liigne rõhuasetus lastekaitse rutiinile jätab tähelepanuta laste individuaalsed mõtted ja ühiskonda panustamise õiguse. Kuigi alaealisi intervjueeritavaid on tähtis kaitsta, peavad meetmed selleks olema järjekindlad. Teadlaste sõnul peame meeles pidama, kellega räägime, mitte kellest räägime, sest vastasel juhul võtame neilt hääle.
Artikkel põhineb Carina Tenori ja Marju Himma uuringul. Anete Sammler ja Anett Maria Reinas on Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppe I kursuse tudengid.
Tenor, C., & Himma, M. (2024). Voiceless Youth – Reasons (Not) to Involve Minors in News Coverage. Journalism Practice, 18(1), 137–157. https://doi.org/10.1080/17512786.2023.2206810
