ARVAMUS | Mariliis Savi: biojäätmete sorteerimise peamised probleemid ja eesmärgid on jäänud tagaplaanile

Viimastel päevadel on palju kõneainet tekitanud kompostitavate kottide kasutamine orgaaniliste jäätmete sorteerimisel. Kuid miks ei räägita probleemi tõelisest olemusest ja selle olukorra lahendamise võimalustest?

Miks räägitakse nii vähe biojäätmete sorteerimise olulisusest ja mida toob kaasa toidujäätmete vähene sorteerimine? Toidujäätmetega kokkupuutel muutuvad kõik teised jäätmetüübid ümbertöödeldamatuks, mis tähendab, et peaksime kõik toiduga mingilgi määral määrdunud jäätmed justkui ära põletama, sest neid pole enam võimalik ümber töödelda. Põletamine aga ei ole jäätmete ringlusse võtmine, vaid nende hävitamine.

Euroopa Liit on liikmesriikidele ette andnud jäätmete ringlussevõtu piirmäärad, mille iga liikmesriik peab etteantud ajavahemiku jooksul saavutama. Riike, kus see piirmäär ei ole täidetud, ähvardab kopsakas rahatrahv. See trahv ei ole pelgalt ähvardus; riigid peavad need miljonid kuskilt kokku korjama, kuna ei ole suutnud õigeaegselt toimivaid süsteeme luua. Sellest on räägitud juba aastaid ja kuigi selle aasta algusest tegid kõik Eesti omavalitsused toidujäätmete kogumise kohustuslikuks, ei suudeta seda siiski piisavalt hästi korraldada.

Eestis vastutab jäätmete liikumise ja töötlemise eest omavalitsus. Kuidas ja milliseid jäätmeid sorteerima peab, on kajastatud omavalitsuste jäätmekavades, kuid kui paljud teostavad järelvalvet? Paljudel omavalitsustel puuduvad vajalikud teadmised ja oskused kogu jäätmesüsteemi nii toimima saada, et kõik jäätmetüübid oleksid puhtalt sorteeritud ja jõuaksid ringlusse. Peamine pudelikael on inimeste sorteerimisharjumuste kujundamine, sest see on tülikas, võtab köögis palju ruumi ja ei ole mugav, või puudub korteriühistul eraldi biojäätmete konteiner.

Kuidas sobitub palju kõneainet tekitanud biolagunev ja kompostitav kott jäätmeringlusse ja miks nii paljud Euroopa riigid on just selle lahenduse kasutusele võtnud? Mitmetes riikides läbi viidud uuringud on näidanud, et kompostitava koti kasutamine on teiste alternatiividega võrreldes kõige efektiivsem ja kulutõhusam. Inimesed on motiveeritud ja sorteerimine on lihtne, hügieeniline ning mis peamine – mugav. Kui jäätmete sorteerimine muutub liiga keeruliseks või räpaseks, eelistatakse seda mitte teha. Kompostitava koti võtmeks on selle hingav materjal koos ventileeritud anumaga. Selline kombinatsioon paneb toidujäätmed käärimise asemel kuivama, tänu millele on jäägid kerged ja ei haise. Toidujäätmetes sisaldub teatavasti 60–80% vedelikku, mis sobivas keskkonnas hakkab üsna kiiresti käärima. See protsess tekitab ebameeldiva lõhna ja niiskuse anuma põhjas, mis tekitab sorteerijas trotsi ning lihtsam ongi see toidujääde hoopis olmejäätmete hulka visata, kus see muude jäätmete seas ehk nii palju ebameeldivust ei tekitagi.

Eestis on üsna mitu jäätmejaama, kus toimub tööstuslik kompostimine. Kas ja mil määral kompostitav kott sinna süsteemi satub, on jäätmejaamati erinev. Euroopas on kompostimise või biogaasi tootmise protsessid ja süsteemid erinevad. Mõnes jaamas pannakse kott koos orgaaniliste jäätmetega eelkompostimisse, teistes aga sorteeritakse see välja ja põletatakse. Näiteks Kopenhaagenis on olemas võimalused biogaasi toota nii, et kompostitav kott sorteeritakse enne biogaasi tootmist välja, kuid suunatakse seejärel edasi kompostimisse. Tallinna lähistel asuvas biogaasijaamas suunatakse kõik võõrised põletusse, kuna sealsetes süsteemides on nii mõistlikum. See omakorda vähendab ringmajandusse mineva jäätme koguhulka. Sellega aga ei lahendata jäätmejaamas tekkiva mikroplasti probleemi. Hoolimata sellest, et kotiga saabunud jäätmetest kott eemaldatakse, jääb tavalise kilekotiga kogutud orgaaniliste jäätmete sisse siiski plastiosakesi, mida ei ole võimalik sealt välja sõeluda. Siinkohal ongi kompostitaval kotil äärmiselt oluline roll, sest sertifitseeritud kompostitava koti osakesed lagunevad tänu mikroorganismidele aeroobes või anaeroobses keskkonnas täielikult, seejuures keskkonda saastamata.

Vaadates kogu orgaaniliste jäätmete ringlussevõttu läbi kitsa spektri, võibki tunduda, et kompostitava koti kasutamine on mõttetu. Aga kui vaadata suurt pilti, mis on orgaaniliste jäätmete ringlussevõtus Eestis kõige suurem probleem? Inimesed ei sorteeri, jäätmeid ei saa teiste liikide seast kätte ja suurem osa jäätmetest saadetaksegi põletusse. Kui kompostitav kott suudab selle probleemi lahendada, nagu on näidanud väga paljudes riikides läbiviidud uuringud, siis miks selle vastu sõdida? Eelnevate artiklite põhjal võib järeldada, et jäätmejaamadel ei ole vahet, kas orgaaniline jääde saabub kilekotis või kompostitavas kotis, sest kõik sorditakse välja. Aga mainimata jääb fakt, et isegi kui see jääde läbi sõelutakse, jääb sinna siiski sisse kilekotist tekkinud mikroplast.

Veel vähem mainitakse seda, et kompostitava kotiga tulevad jäätmed palju puhtamalt. Hiljuti Riia linna ümbritsevates omavalitsustes läbi viidud pilootprojekt näitas, et kompostitava kotiga sorteerides oli jäätmete puhtus ligi 98%, mis on äärmiselt eeskujulik tulemus. Tavalist kilekotti kasutades on oluliselt kergekäelisem ka mittelagunevas pakendis riknenud toidu ära viskamine biojäätmete konteinerisse.

Pikas plaanis on oluline siiski vaadata põhilist probleemi – toidujäätmete teiste jäätmetüüpide seast kätte saada! Kas seda on mõistlik teha üldse ilma kotita? Absoluutselt! Aga selline lähenemine toimib ainult maakohtades või oma komposti omavates eramajades. Linnades, suurtes kortermajades on vaja teist lähenemist. Sest solgiämbriga tornmajast alla tulla, jääde biojäätmete konteinerisse valada ja üles ämbrit pesema minna ei ole jätkusuutlik ega mugav lahendus. Inimesed ei ole nõus seda tegema. Jäätmete sorteerimine peab olema mugav, vastasel juhul muutub see ebameeldivaks kohustuseks, millest igal võimalusel püütakse mööda hiilida.

Kas kompostitava koti tootmine on rohepesu? On väga suur vahe, kas turule lastakse sertifitseeritud kompostitav toode või toode, millel ei ole üldse mingeid märgiseid peal. Jah, Euroopa poolt on tulnud nõue, et kõik kompostitavad tooted peavad vastama Euroopa standardile EN13432, aga kui tootel ilutseb peal vaid märge EN13432 kohta ega pole lisatud ühtegi sellele viitavat sertifikaati, siis ongi keeruline toote vastavust kontrollida. Tooted, mis omavad kolmandate osapoolte poolt välja antud sertifikaate, on kontrollitavad. Euroopas annab selliseid sertifikaate välja TÜV Austria (OK Compost sertifikaadid) või European Bioplastics (Seedling logo). Kõigele muule lisaks sisaldab sertifikaadi märgis ka tootjanumbrit, tänu millele on iga pisemagi kahtluse korral võimalik sertifitseerijal pöörduda tootja poole ja toode üle kontrollida.

Eestis kahjuks ei ole turule laskmise piirangut ega järelvalvet. See teeb turuolukorra äärmiselt keeruliseks, sest loomulikult proovitakse mittevastavate toodetega turule saada ja kuna konkreetseid juhiseid ei ole, siis enamasti see õnnestubki. Selline olukord tekitab omakorda lisaküsimusi nii omavalitsustele, kes peavad koostama jäätmeringlusele hankeid, aga ka jäätmejaamadele, kes peavad kompostitavaid kotte soetama. Mikroplasti olukorda raskendas ka varasemalt turule lubatud okso-biolagunevad tooted. Oksüdantide toimel lagunevad tooted sisaldavad lisaainet, mis paneb toote näiliselt lagunema, aga reaalsuses laguneb toode vaid umbes graanuli suuruseks osakeseks. Euroopa nõukogu keelustas selliste toodete turule laskmise 2021. aastal. Siiski võib endiselt sellele eelnevalt soetatud kotte Eestis vabalt müüa.Kompostitavate toodete tootjana oleme lihtsalt kurvad, et teeme Eestis nii tänuväärset asja, mida mujal maailmas kõrgelt hinnatakse, aga puuduste tõttu Eesti süsteemides oleme ikka ja jälle ajakirjanike ja teemasse pealiskaudselt süvenenud ametnike hambus.