Uulu Põhikooli õpetaja Pärt Kukk: õpilastega tuleb olla aus ja kohelda neid võrdväärselt

Laupäevases „Rakett69“ 14. hooaja finaalis saavutas 2. koha Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassi õpilane Rudolf Kivi, kes pälvis silmapaistvaima raketlase tiitli. Auhinnatseremoonial osales ka tema eelmise kooli - Uulu Põhikooli - õpetaja Pärt Kukk, kelle noormees oli valinud teda enim positiivselt mõjutanud pedagoogiks.

Kas olite juba enne oma õpilase osalemist „Rakett69“ saate vaataja?

Jah olin, mitte küll pidev, aga siiski.

Miks Teie arvates see saade oluline on?

See on üks väljund neile õpilastele, kes oskavad ja ka tahavad ennast proovile panna erinevates õppeainetes omandatud teadmiste ja oskustega. Samas tõstab ehk ka teiste huvi reaalainete vastu.

Kas saates on ka ülesandeid, mida saab mingil moel koolitöös rakendada?

Kindlasti on, selle aasta ülesannetest meeldis mulle väga kohvrite pakkimise ülesanne, lahendus põhineb ju põhikooli füüsika teemal lihtmehhanismid.

Mis koolis Te ise õppisite ja mis olid lemmikained?

Kuna ma olen pärit maakohast, siis on tulnud õppida mitmes koolis. Keskkooli lõpetasin Kilingi-Nõmmes, tänapäevases mõistes põhikooli Surjus. Üks lemmikutest oli füüsika, sest see aine on nii lihtne ja loogiline. Põhikoolis meeldis ka tööõpetus.

Millist enda õpetajat suurima tänutundega meenutate?

Kindlasti matemaatika ja füüsika õpetajat Kersti Tiimust, kes õpetas mind Surju koolis.

Kuidas Teist õpetaja sai?

Saan vastata täiesti ausalt, et juhuslikult. Hariduse ja kutse omandasin töö kõrvalt. Olen pidanud enne seda päris mitmeid ameteid. Peale keskkooli astusin küll Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, aga see jäi pooleli suuresti tänu selleaegsetele „punastele ainetele“ ja kohustusele osaleda rongkäikudes, nagu neid siis valitsejate meeleheaks korraldati.

Siis tuli pakkumine tulla kooli, esialgu tehnoloogiaõpetuse õpetajaks, edaspidi lisandusid füüsika, loodusõpetus ja arvutiõpetus. Mul oli siis kolmekümnes sünnipäev seljataha jäänud, seega mõned kogemused elus kätte saadud.

Te aineteks on tehnoloogiaõpetus, loodusõpetus, füüsika, arvutiõpetus - kuidas te need kõik endale selgeks olete teinud?

Kas kõik just päris selge on, midagi uut tuleb pidevalt juurde ja peab ikka ennast täiendama ka. Eks ma olen selline iseõppija ja katsetaja. Tehnoloogiaõpetust olen ikka õppinud ka Tallinna Ülikoolis (avatud ülikooli raames), lisaerialaks oli informaatika, mul lausa diplom olemas. Füüsika on tulnud nagu iseenest, ehk olude sunnil, pole ju linnade koolideski füüsikuid vabalt valida, rääkimata siis maakoolist. Noh ja 7. klassi loodusõpetus põhineb suuresti füüsikal ja keemial, see on nagu ettevalmistav kursus edasiseks füüsika ja keemia õppimiseks.

Kas ja mida saaks teha, et õpilasi rohkem loodus- ja reaalainetest huvituma panna?

“Rakett69“ sarnaseid üritusi võiks olla rohkem ja natuke vähem enesekindlatele õpilastele sobivas vormis. Teooria õppimine ja need vähesed katsed, mida jõuab koolis näidata, ei tekita erilist vaimustust reaalainete vastu, vaja on ka praktilist väljundit. Aastaid tagasi korraldas firma Sokker huvitavaid võistlusi põhikoolide õpilastele. Seal pidi leiutama ja katsetama, omast kogemusest julgen öelda, et osaleda tahtjaid oli alati rohkem, kui õpetaja jõudis juhendada. Nüüd on tehnoloogiaõpetajate aineühendus – Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit – seda rolli üle võtmas.

Lisame siia juurde veel füüsikaolümpiaadi, millele tuleb õpilasi saata enamasti sunniviisil, ei tea küll miks. Samas on õppeaineid, mille olümpiaadidele minnakse palju rõõmsamalt.

Kui palju praegune koolisüsteem õpilase individuaalsusega arvestab?

Selle küsimusega võib kalduda poliitikasse, ehk miks õpetajad streikisid. Keskmiselt arvestab kindlasti vähe, võiks rohkem, aga ei ole suuteline, igasugune individuaalne tegelemine nõuab aega. Kooliti on erinevus suur. Suurtes klassides (koolides) jäävad silma ainult suured individuaalsused, ehk need, kes võiksid tuua õpetajale ja koolile kuulsust, teised vähem, sest nendega tegelemine on nõuab kannatust ja lisa-aega. Väiksemates klassides on rohkem võimalusi tähele panna ja arvestada õpilaste individuaalsusega. Olen teinud kontrolltöid, kus õpilane saab ise valida, kas paneb rõhu teooriaküsimustele või ülesannetele, andnud ka võimaluse sooritada kontrolltöö asemel mõni katse, mis on teostatav täiesti koduste vahenditega ja seda siis klassile demonstreerida.

Mis Teile õpetajaameti juures kõige enam meeldib?

Alustaks pikast puhkusest, mis on igal aastal järjekindlalt suvel. Ausalt öeldes on olnud periood, kui kaalusin tõsiselt ameti vahetust, ainsaks mõjuvaks põhjuseks sai siis suvine puhkus. Teadmishimulised ja teotahtelised õpilased meeldivad ka. Vaheldus - ükski tund ei sarnane eelmisega. Praeguses töökohas – Uulu Põhikoolis – kindlasti ka kollektiiv või ehk oleks täpsem öelda meeldiv töökeskkond.

Mis on selle ameti juures keerulisemad aspektid?

Poliitikud, kes ei suuda ära otsustada, kas Eestis on vaja õpetajaid või mitte, kes loovad järjest olukordi, kus tuleb koole kinni panna. Mõne õpetaja jaoks kindlasti enesekehtestamine tunnis. Mitmed ütlevad, sul on lihtne ennast maksma panna, sa oled mees. Nii lihtne see pole, pigem tuleb olla õpilastega aus ja kohelda neid võrdväärselt ning ilma eelarvamusteta.

Kuidas noori saaks rohkem selle ameti juurde suunata?

Meedia võiks seda ametit ja üldse õpetajate tööd objektiivsemalt kajastada. Paraku paneb vahel ikka muigama küll, eriti pealkirjad, kui sisusse ei viitsi süveneda, siis ju kujundataksegi pealkirja järgi arvamus. Ka õpetajad ja nende esindajad organisatsioonides võiksid rohkem läbi mõelda, mida nõuda ja kus suunas liikuda. Viimase streigi palganõue pole ju ühiskonna silmis tõsiselt võetav. Tuleks rõhuda töötingimustele ja igasugustele lisanduvatele kohustusele. Kuidas saab nõuda klassijuhatajalt arenguvestluste läbiviimist, kui talle ei maksta isegi klassijuhataja tasu. Või miks peaks tehnoloogiaõpetuse õpetaja korrastama tööriistu, ilma saamata sellele vastavat tasu?

Millised on Teie õpetamise põhimõtted?

Kes oskab, see teeb; kes ei oska, see õpetab. Nali. Mulle meeldib praegune digiklassipäevik, olgu see siis E-kool või Stuudium. Ma saan õpilasi võtta eelarvamustevabalt, sest teistes õppeainetes saavutatu või saavutamata jäänu on minu jaoks saladus. Põhimõte võiks olla: lase õpilasel olla tema ise, ära hakka teda ümber kujundama, piisab suunamisest, toetamisest.

Milline õpilane Rudolf koolis oli?

Tegelikult multitalent, ta võis peaaegu iga õppeaine olümpiaadidel osaleda, välja arvatud tehnoloogiaõpetus. Eks ta ise ka tunnistab, et tema puhul on nõrgaks küljeks käeline tegevus ehk millegi valmistamine. Sõbralik ja kaaslaste hulgas autoriteet, kelle poole vaadati austuse ja usaldusega. Rudolf võis kooli tulla kollase pintsaku ja punaste pükstega, tema puhul peeti seda normaalsuseks, igaüks nii ei julgeks.

Kas temaga seoses meenub mõni huvitav või naljakas juhtum?

Rudolf oli vist viiendas klassis, kui pidas mind koridoris kinni ja küsis, et kes siin koolis füüsikat õpetab. Muide põhikoolis omandas ta omal käel gümnaasiumitaseme füüsikat või isegi rohkem. Meil oli kokkulepe, et kõik arvestuslikud tööd peab sooritama, ülejäänud aja lahendas ta olümpiaadide ülesandeid või uuris mõnda ainult teda huvitavat teooriat. Igas trimestris tegi ta ka ühe ettekande (koos esitlusega) oma klassile mõnes ainekavas olevast teemast. Need olid pidupäevad, nii mulle kui klassile, kõik kuulasid ja jälgisid vaikides. Võimalusel käisid teised õpetajad ka vaatamas ja kuulamas. Hea ettekääne külastada kolleegi tundi, tegelikult tuldi nautima Rudolfi ettekannet ja esinemist. Mäletan, kui matemaatikaõpetaja tunnistas, et oli ikka raske ettekande lõpus esitada mõni küsimus, ennast mitte lolliks tehes.

Millist nõu talle enne finaali andsite?

Kas see just nõuanne oli, pigem vestlesime eesootavast ülesandest ja arutasime erinevaid lahendusi. Enne teadusteatrit oli meil vähe pikem arutelu ja plaani pidamine.