Supervõimega füüsikaõpetaja Riina Murulaid: hindan korda ja süsteemi

„Rakett69“ 14. hooaja võitnud Miina Härma Gümnaasiumi õpilane Andri Türkson nimetas end enim positiivselt mõjutanud pedagoogiks füüsikaõpetaja Riina Murulaiu, kes pälvis LHV panga poolt 5000 euro suuruse preemia. „Riinal on justkui supervõime kõiki maailma teemasid seletada sellise õhinaga, nagu oleks ta need ise avastanud, ja tihti ei jää nii endalgi muud üle, kui olla sellest maailmast vaimustuses,“ selgitab raketlane.

Riina, kas olite juba enne Andri osalemist „Rakett69“ saate vaataja?

Jah, esimesest hooajast alates. Vaatan nii uudishimust kui ka põnevusest. Rakett on juba selliselt seatud, et sealt saab nii teadmisi kui ka kaasa elada pingesituatsioonis tegutsevatele noortele. Veel üks oluline põhjus saadet vaadata on mu oma õpilased - olen õpetanud päris mitmeid osalejaid. Juhan Koppel, õed Liis ja Kadi Siigur, Uku Andreas Reigo, Gregor Randla ja nüüd siis Andri on olnud kõik ägedad ja andekad õpilased, kellega on mul rohkesti toredaid hetki jagunud nii tundides kui ka väljaspool tunde.

Miks Teie arvates see saade oluline on?

Põhjuseid on mitu. Õpilasel on võimalus end proovile panna meeskonnatöös pingelises olukorras, kus kaamera ja kohtunikud sind tegutsemise ajal ülilähedalt seiravad, ja samuti oma teadmiste rakendamises, lahenduste väljamõtlemises ja ellu viimises. Kindlasti nad õpivad saates osalemise käigus tohutult.

Nooremale vaatajale on see arendav meelelahutus ja näitab, et teadmised ja oskused võivad olla rajult coolid. Kindlasti innustab saade reaal- ja loodusaineid õppima ning tutvustab tänu lahedatele ülesannetele palju ägedaid elukutseid ja tegutsemisvaldkondi.

Arvan, et Eestis on küllalt palju ka koolieast vanemaid inimesi, kellele meeldib vaadata põnevat ja teadmistest pungil saadet, mis harib ja värskendab kunagisi teadmisi ning küllap seob ka põlvkondi, kes ühiselt teleka ees raketlastele kaasa elavad.

Õpetajale on saade aga kindlasti tasuta koolitusprogramm, kus jagatakse kamaluga häid ideid ning ülesandeid nii meeskonnatööks kui ka individuaalseks tegevuseks koolitundides. Patt oleks seda mitte vastu võtta.

Kas olete leidnud saatest ülesandeid, mida koolitöös rakendada?

On järgi tehtavaid katseid, näiteks metallkeha kohal võnkuva magnetpendli suhteliselt kiire sumbumine või klaasmuna peitmine vedeliku sisse, nii et see muutub nähtamatuks. Ilmselt paljud koolilapsed üle Eesti on pidanud tegema Goldbergi masinaid, mille buum sai alguse ka saatest. Sarnaselt Rakett69-le olen rakendanud tunnis võistlusmomenti, kus tuleb rühmaga aja peale mingi toimiv lahendus välja mõelda ja seda siis esitleda. Näiteks reaktiivliikumisel töötav seadeldis, paberkleeplindist ja kasutatud A4 lehtedest tehtud võimalikult suure kandevõimega sild või õpilaste käsutuses olevatest asjadest (kingapaelad, laadija juhe, kustukumm, teritaja jms) valmistatud pendel, mille võnkumisega tuleb määrata muusikapala kestvus. Tasuks on eri sorti preemiad.

Kas ja mida saaks veel teha, et õpilasi rohkem loodus- ja reaalainetest huvituma panna?

Õpetaja roll on siin küllaltki suur. Kui tund on huvitav, tehakse palju katseid, saadakse teada uusi asju, nii et tekiks ahhaa-efekt, käiakse koolist väljas teaduskeskustes või muuseumides, siis see tekitab kindlasti huvi reaal- ja loodusainete vastu.

Perekond on teine mõjutaja, kust saadakse kaasa suhtumine loodus- ja reaalainetesse. Kindlasti ei tohiks jääda ainukeseks kommentaariks, et „oi, see füüsika on küll väga raske...“, vaid pigem see, et „oo, ägedad ained, näita keemia õpikut jne“.

Kolmas mõjutaja on ühiskonnas ja meedias toimuv. Kui ikka luuakse positiivne kuvand eri sorti elukutsetest, mis annavad põneva ja hästi tasustatud töökoha, ning mis nõuavad reaal- ja loodusteaduslikku haridust, küllap siis ka tekib motivatsioon ainetega rohkem tegeleda.

Kui palju praegune koolisüsteem õpilase individuaalsusega arvestab?

Arvan, et see oleneb nii koolist kui ka koolisüsteemist. Kool (õpetajad, tugispetsialistid ja juhtkond), saab ise palju ära teha oma õpilaste eripäradega arvestamisel, nende tugevate ja nõrkade külgede avastamisel ning toetamisel. Eriti, kui selleks aega jääb ja lisatöö on tasustatud. Aeg ongi koolisüsteemis piirav tegur, sest kui tunnikoormus õlgadel ja parandamist vajavad tööd kuhjuvad, siis on keerulisem. Keeruline on ka siis, kui õpetaja põhiaur läheb mõne masuurika taltsutamisele, kogu individuaalsuse arvestamine on siis seotud selle ühe tüübiga, ülejäänud klassikollektiivis kannatavad ning tõenäoliselt jäävad ilma individuaalsest lähenemisest.

Mis koolis Te ise õppisite ja mis olid lemmikained?

Kohtla-Järve 1. Keskkoolis. Kohtla-Järve sotsialistlikus linnaosas oli piisavalt palju eestlasi, et meie eestikeelses koolis oli igas lennus 2-3 paralleelklassi, koolis tegutsesid rahvatantsurühmad ja koorid. Õpetajaskond oli kirju ja enamikule neist ma mõtlen tagantjärgi üsna sooja tundega. Lemmikaineid mul eriti polnud, võrdselt meeldis joonestada, matemaatikaülesandeid lahendada ja kohustuslikku kirjandust lugeda, ka vene keele kirjandus oli huvitav. Üldiselt igas aines sai midagi asjalikku teada.

Millist enda õpetajat suurima tänutundega meenutate?

Füüsikaõpetaja Lehho Jõumees on meie kooli üks legendaarsemaid ja armastatumaid õpetajaid. Ka minu jaoks on olnud ta eeskujuks, mis sest, et ma tema tunde kartsin. Tunnid olid väga süsteemsed, tema tunnikonspekte kasutasin ka siis, kui ise õpetajana alustasin. Kui ma tubli õpilasena varem midagi valmis sain ja salaja sahtlis olevat raamatut lugesin, siis ta kvaliteetraamatu korral ei pahandanud, vaid isegi võis kiita saada. Õpetaja Lehho soovitas meile häid kontserte Tallinnas (ta on suur džässsisõber) ja kaitses meid õpetajate parteikoosolekul, kui me sõpradega tundidest puudusime, sest käisime rongiga Ermitaažis, mis asus Leningradis ehk praeguses Peterburis.

Mulle meeldis ka Helle Ruusmaa ajalootundide metoodika. Ta keskendus põhjus-tagajärg seostele ajaloosündmuste käsitlemisel ja nii jäid mulle asjad lihtsasti meelde.

Kuidas Teist endast õpetaja sai?

Poolkogemata ja juhuslikult. Ma ei saanud sisse TRÜ geoloogiasse, aga kuna ei soovinud koju tagasi minna, võeti mind samade eksamitega vastu keemiaosakonda, mille lõpetamisel sain keemiaõpetaja diplomi ja lisaks õiguse õpetada põhikoolis füüsikat. Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium vajas keemiaõpetajat ja ma olin sunnitud vastu võtma ka põhikooli füüsikatunnid. Alguses ma pelgasin neid füüsikatunde ja pidin kõvasti vaeva nägema, et endale korralikud taustateadmised tekitada, et tunnis kindlamalt tunda. Hiljem sain enda kanda ka osa gümnaasiumi füüsikatunde, mille tõttu tundsin vajadust õppida ülikoolis magistri tasemel füüsikat. Nüüd olengi peamiselt füüsikaõpetaja, kes valdab ka päris heal tasemel keemiat.

Mis Teile õpetajaameti juures kõige enam meeldib?

Õpilased. Võimalus nende maailmapilti avardada, neile füüsika põnevaks ja huvitavaks aineks teha, näidata, et isegi kui füüsika ei ole just lemmiktund, on seal ikkagi aspekte, mida võib vaja minna tulevases elus. Hindan kõrgelt meie kooli, ka üldisemalt Eesti kooliõpetajate suurt vabadust ise oma tööd planeerida ja tunde sisustada. Ja mis seal salata, väga naudin meie vaba suve.

Mis on keerulisemad aspektid?

Vahest kohustuslikud asjad, milles ma eriti suurt mõtet ei näe ja mis minu jaoks väikese kasuteguriga. Nõutuks teeb ka igasuguste häiretega õpilaste kasvav hulk. Kuna panustan kõvasti tunnivälisele tegevusele ehk õppekäikudele, olümpiaaditundidele ja muudele koolielu tegevustele, siis on töökoormus kohati nii suur, et jaks saab otsa ja minu muidu optimistlik meelelaad asendub teatud tuimusega, millest saab lahti ainult korraliku puhkusega või mõnikord lihtsalt tahtejõuga.Kuidas noori saaks rohkem selle ameti juurde suunata?

Eks ikka hea palk! Kindlasti ka toimiv tugisüsteem esimesteks aastateks, et oleks kellegi käest küsida, kui endal juhe kokku jookseb. Väljapoolt on olulised positiivsed koolielu kajastused meedias, õpetajatöö tunnustamine, ka Rakett69 algatus premeerida tublisid õpetajaid kuulub sinna patta!

Olen läbi oma õpetajakarjääri kõige rohkem lugu pidanud ägedatest enesetäiendamise võimalustest – käia CERNis, tuumaelektrijaamades, teaduskeskustes, osaleda konverentsidel, suvekoolides ja seminaridel. Seda soovitas mulle ka minu füüsikaõpetaja Lehho Jõumees, et kui tahad heaks õpetajaks saada, siis õpi, osale, loe, uuri, küsi jne. Noorele õpetajale on sellised tegevused heaks vahelduseks tavapärasele koolielule ja annab võimaluse areneda, kohtuda uute inimestega, koguda uusi ideid, teadmisi, kogemusi, et koolis end järjest kindlamalt tunda.

Millised on Teie õpetamise põhimõtted?

Peab oskama põhjenda, miks on oluline see, mida me õpime - mõned teadmised on rakendusliku väärtusega, mõned seletavad lahti maailmas toimuvat, mõnda on jällegi vaja, et järgmistest teemadest aru saada. Kindlasti on ka fakte, rakendusi, nähtusi, mida on lihtsalt hea teada, et olla tark ja laia silmaringiga. Kui põhikoolis on oluline näidata just füüsika ägedamat poolt, et tekitada huvi, siis gümnaasiumis pead rohkem keskenduma teadmiste olulisusele meie praeguses ja tulevases elus.

Väga oluline on ka kord ja süsteem. Kord tunnis ja vihikus tekitavad parema struktuuri teadmistes ja see soodustab reaalainetest aru saamist ja õppimist. Kord peab olema ka selles mõttes, et ei tohi hilineda, lobiseda ja teisi segada. Väga tähtis on metoodiliselt veenvalt ülesehitatud tund, läbivalt sarnane süsteem teemade avamisel – sissejuhatus, näited elust enesest, seaduspärasused, mida me igapäevaselt märkame, seejärel valemid, näidisülesanded, praktilised ülesanded. Vahelduseks teistsugune rühmatöö, ettekanded, praktikum, võistlus. Ja ei tohi anda koduseid ülesandeid muidu, kui ainult äärmisel vajadusel ja enne kontrolltöid või esitusi. Tunnis peab saama tehtud enamik tööst!

Aga kõige aluseks on lugupidamine nende suhtes, keda sa õpetad. Õpilased saavad aru, kui sa neist hoolid ja oma tööd südamega teed.

Milline õpilane Andri koolis on?

Teadmishimuline, naerusuine, ettevõtlik, igal pool kaasalööja, abivalmis jne. Oleme kokku puutunud mitte ainult koolitundides, vaid ka väljapool koolitunde. Käisime õpilasreisil CERNi, kus lisaks teadmiste hankimisele osakestefüüsikas ronisime Jura mäestiku ühte kõrgemasse tippu, oleme lahendanud olümpiaadiülesandeid vaheaegadel ja nädalavahetustel ning Andri entusiasm on igas asjas üüratu. Samamoodi nagu ta põikas mägedes kõrvale etteantud rajast, et vaadata kõrgemalt kaugemale ja panna end proovile, teeb ta seda ka füüsikaga või oma hobidega tegeledes.

Kas temaga seoses meenub mõni huvitav või naljakas juhtum?

Ma arvan, et mind üllatas Andri kõige rohkem sellega, kui uuris, kas ta ei võiks ise oma klassile kordamistunde anda streigi tõttu ära jäävate füüsikatundide asemel. Andrile omaselt sai ta sellega suurepäraselt hakkama, sest pärast streiki toimunud kontrolltööd olid tehtud väga hästi.

Mis tundeid tema võit tekitas?

Ma olen tohutult õnnelik ta saavutuse üle, eriti kui vaadata tema teekonda läbi saadete ja duellide. Andri on osalenud väga paljudel erinevatel õpilasvõistlustel ja ta on selle võidu igati ära teeninud!

Pälvisite LHV poolt õpetaja stipendiumi. Kas olete juba mõelnud, kuidas seda kasutate?

Ikka. Osa rahast läheb Euroopa tipporkestrite ja -solistide poolt esitatud klassikalise muusika kontsertide piletiostuks. Osa kulub matkamisele – tahaks läbi teha Santiago de Compostela palverännaku Primitivo tee või matkata läbi Šotimaa või minna hoopis Jaapanisse Kii poolsaare budistlike kloostrite palverännakule.