„Rakett 69“ võitja Martin Veližanini soovitus noortele: minge tudengi- ja töövarjuks!

Juba laupäeval selgub Eesti Televisiooni teadussaates „Rakett 69“ 14. hooaja võitja, kes pälvib lisaks aule ja kuulsusele ka Eesti Teadusagentuuri poolt 15 000-eurose stipendiumi. Möödunud aastal selle tunnustuse osaks saanud Tartu Ülikooli arstitudeng Martin Veližanin leiab, et on võidule järgnenud aja jooksul muutunud veelgi uudishimulikumaks ja suurenenud on soov midagi reaalselt korda saata.

Martin, kohe on möödunud üks aasta Sinu „Rakett 69“ võidust. Milliseid tundeid see Sinus praegu tekitab?

Tekib tunne, nagu oleksin juba „vana“ raketlane. „Rakett 69“ ainus miinus ongi see, et ta möödub nii ruttu. Mäletan, kuidas saatsin selle hooaja võistlejad teaduslabürinti ja juba on ka nende hooaeg lõpusirgel, mis siis veel minu hooajast rääkida - sellest on juba terve eluaeg möödas. Samas muutub mälestus sellest aina armsamaks.

Kas vaatasid ka 14. hooaega?

Igal laupäeval ma televiisori taha ei jõudnud. Osalt seetõttu, et mul Tartus polegi telekat, aga ka aega napib õpingute kõrvalt. Osasid episoode siiski vaatasin ning mulle tohutult meeldib saate pidev areng ja muutus. Sügav kummardus saate tegijatele!

Kellele enim kaasa elasid?

Kindlasti Jaagupile. Ta tundub olevat väga tore noormees ja lisaks ma tunnen erilist sidet, kuna ta oli nagu minagi Tartu Ülikooli esindaja saates, kus valdavalt osalevad siiski gümnaasiumiõpilased.

Kas nüüd vaatad saadet ka teise pilguga, hindad ülesandeid teistmoodi kui varem?

Kindlasti, kuna ma mõistan osalejate tundeid väga hästi ja samuti mõtteprotsessi, mis nende peas käib. See pidev kaalumine, kas riskida vastuse esitamisega, kuigi lahendus ei tundu veel kindel, kuidas jagada tööülesanded omavahel jne. Peale selle ma olen nüüd ka väga tuttav saate tegemisega ja oskan märgata väikeseid detaile, mida tavavaataja ei märka.

Kas sel hooajal oli mõni ülesanne, mida oleksid tahtnud ise väga lahendada?

Oleksin väga tahtnud lahendada poolfinaali skulptuuri ehitamise ülesannet, kuna tundsin, et enda hooajal ma liiga palju ehitamisega silma ei paistnud. Antud ülesanne on väga otseselt ehitamise ja juhendi järgimise ülesanne, mistõttu tunnen, et oleksin seda väga nautinud. See oli osalejate jaoks kindlasti väga pingeline ja mul oli põnev vaadata, kuna ise ma enam võistluses kaasa ei löö.

Milliseid soovitusi annaksid selle hooaja võitjale?

Investeeri targalt oma raha, aga kasuta seda ka veidi elu nautimiseks! Kindlasti peaks andma kõik intervjuud ja käima kõikjal, kuhu kutsutakse seoses „Rakett 69“ võitmisega, see on võimalus ennast näidata Eesti rahvale, ka nendele, kes ise saadet muidu ei vaata. Kes teab, kellele võid silma jääda. Lisaks ma soovitan kindlasti ka tegeleda järgmise hooajaga, kuna see on väga ilus tunne niimoodi „tõrvikut edasi anda“ uuele raketlaste põlvkonnale. Minu jaoks oli ka suur boonus kogu võttemeeskonna nägemine, alates režissöörist ja produtsendist kuni operaatorite ja helimeesteni. Tänu kõigile neile saab see saade tekkida!

Kas tunned aasta peale võitu, et oled mingil moel muutunud?

Kindlasti olen ja mitte ainult selle poolest, et aastate arv siin ilmas läks ühe võrra suuremaks. Ma usun, et olen muutunud veel uudishimulikumaks ja minu soov reaalselt midagi korda saata on suurenenud. Tahan proovida ja saada uusi kogemusi. Olen liitunud meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskoguga ja olnud selle liige juba terve õppeaasta ning kandideerin ka uuesti. Ka minu himu teadustöö osas on suurenenud ja olen hakanud juba konkreetsete valdkondade peale mõtlema (hetkel huvitab väga immunoloogia). Loodan pidevalt areneda ja saada ka paremaks.

Kuidas su õpingud Tartu Ülikoolis edenevad?

Õpingud edenevad siiani väga hästi, eelmisel semestril olid enamik koondhinnetest A-d, aga üks oli ka B. Nüüd on veidi raskem semester, aga hetkel ei upu veel. Ootan juba põnevusega, et saaksin järgmisel aastal alustada kliinilise õppega.

Mida soovitaksid nendele noortele, kes veel ei tea, millist eriala valida?

Minge tudengivarjuks! Kõige parem viis mõista, kas sa tahad mingile erialale minna on näha, kuidas seal reaalselt õpingud toimivad. Veel parem on käia töövarjuks selle eriala spetsialistide juures, kuna õpingute eesmärk on enamasti minna ikkagi erialaselt tööle ja töö ei pruugi ühtida väga täpselt ülikoolis õpituga.

Usun, et ülikooli ei tohiks minna lihtsalt sellepärast, et minna ülikooli. Enamasti see lõpeb pettumusega ja väga paljud sellised tudengid katkestavad oma õpingud ka üsna peatselt. Tuleks varakult läbi mõelda oma soovid elu osas ja vaadata, kuhu need valikud viivad. Õpinguid katkestada pole kindlasti häbiasi, vahel inimene mõistab keset õpinguid, et see pole tema jaoks ja see on okei. Sellel on lihtsalt palju suurem tõenäosus, kui minnakse huupi valitud erialale ja nõnda on see tõenäolisemalt ka „raisatud“ aeg.

Sa oled nüüd paljudele noortele eeskujuks. Kes sulle eeskujudeks on?

Üheks kindlaks eeskujuks on mu vend Jan, kes küll õpib väga teistsugusel erialal (informaatika), aga ta on väga aktiivne väljaspool kooli ja ma üritan olla sama aktiivne, eriti spordi osas. Muus osas on mulle eeskujudeks kaastudengid, kes väga usinalt õpivad, mul on tohutult töökas ja tubli rühm arstiteaduses. Lisaks on üks inspiratsioon ka 10. hooaja võitja Uku-Andreas Reigo, kuna nii palju kui ma kuulen tema tegemistest oma sõprade kaudu, kes temaga samal kursusel õpivad, siis on ta väga aktiivne tudeng ja üleüldse tark inimene.

Milliseid võimalusi see aasta on sulle pakkunud?

Peale võitu oli mul väga tore võimalus saada näha oma mentori ja Eesti Energia juhatuse liikme Raine Pajo tööpäeva. Käisime Ida-Virumaal Auveres, kus asuvad elektrijaamad ja õlitehased. Saime ka Eesti Elektrijaamas sees käia ja oli väga äge näha seda hiiglaslikku masinavärki, mis toodab elektrit meie riigile. Raine jutustas oma tegemistest, mentorlusest teistele inimestele ja lisaks osales ta ka mitmel koosolekul selle varjutamise jooksul. Töövarjutamine kestis veidi pikemalt kui tavaline tööpäev, me ööbisime hotellis ja järgmisel hommikul läksime Purtse tuulepargi avamisele, kus saime süüa, bändi kuulata ja erinevate inimestega suhelda. Seal nägin ka endist Eesti Energia juhti Hando Sutterit, kes oli mind „Rakett- 69“ võidu puhul õnnitlenud.

Peale töövarjutamise alustasin ma ka ronimisega nii Tallinnas kui ka Tartus – olen käinud erinevates ronimissaalides ja väga naudin seda sporti, isegi kui teen seda pigem hobina kui tõsise trennina. Käisin jaanuaris koos sõpradega Pariisis ja saime seal samuti ronimas käia ning sealne saal oli hästi kõrgete seinte ja köitega. Ma ei tea, kas see „Rakett 69“ finaalis eetrisse ka jõudis, kui ma kõrge redeli otsas ronisin, aga ma üsnagi kardan kõrgusi, nii et minu jaoks paras adrenaliinilaks.

Kas oled saanud ka ise kuidagi haridusvaldkonda panustada?

Olen küll! Eesti Energia korraldab õpetajate tunnustamiseks programmi „Lae end“, mille raames valitakse õpetajad, kes saavad lisakoolitusi ja võimaluse olla Videoõpsi teemade esitleja. Eelmisel aastal sain olla osa žüriist, kes valivad programmi jaoks õpetajaid. Ma vaatasin läbi kõikide õpetajate tutvustusvideod ning hiljem tegime koos teiste žüriiliikmetega lõplikud valikud. See oli hästi tore kogemus ning hiljem nägin valituks osutunud õpetajaid ka Positroni festivalil. See nägemine tegi kogemuse eriti meeldivaks, kuna ma olin neid varem näinud ainult ekraani vahendusel, aga siis nägin neid ka oma silmaga.

Muus osas ma pole haridusvaldkonda jõudnud väga panustada, enda haridus on veel pooleli ja nõuab väga aktiivselt tähelepanu.

Kas sul on paigas järgmise aasta ning viie ja kümne aasta plaanid ja eesmärgid?

Ühe aasta plaan on kindlasti paigas – see on jätkata õpinguid ja alustada teadustööga. See ei ole arstiteadusese õppides kohustuslik, aga ma väga soovin seda teha. Viie aasta plaan on veidi keerulisem, sest selleks hetkeks võiksin ma juba olla paberitega arst ning heal juhul ka residentuuris. Residentuuri osas on palju lahtisi küsimusi, ühelt poolt mind väga tõmbab EMO töö mõte, aga samas ma mõistan, kui raske seal võib olla. Lisaks on mulle viimasel ajal hakanud meeldima infektsioonhaiguste arsti töö, sellele aitas väga tugevalt kaasa infektsioonhaiguste arst-õppejõud Kerstin Aimla, kes oli ühe mikrobioloogia seminari juhendaja. Kümne aasta plaani ei oska väga kommenteerida, nii ruttu muutuvas maailmas ei julge suuri lubadusi veel anda, kuigi ühes olen kindel – selleks ajaks olen särtsakas ja tubli eriarst!