Eesti Energia arendusjuht Ragle Raudsepp: väljakutsed on mulle alati meeldinud

Laupäeval jõuab eetrisse teadusvõistluse „Rakett69“ 14. hooaja suurejooneline finaal, kus võistlejatel tuleb kõrgustesse lennutada enda valmistatud rakett. Esikohta püüdlevatele Andri Türksonile ja Rudolf Kivile annab nõu Tarkade Kogu, mille üheks liikmeks on Eesti Energia arendusjuht Ragle Raudsepp. Doktorikraadiga naine usub, et teadlase või insenerina on võimalik pea igas maailma riigis töötada.

Ragle, millega Sa täpselt tegeled?

Tegelen Eesti Energias vesinikul põhinevate energialahenduste arendamisega. Minu põhitööks on erinevatele kasutusjuhtudele tehnilise kontseptsiooni arendamine ja selle ellu viimise toetamine.

Kus koolis Sa käisid ja milline õpilane Sa olid?

Käisin Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis, kuid enam seda kooli selle nime all ei eksisteerigi, selle asemel on Läänemaa Ühisgümnaasium. Kuni algkooli lõpuni olin tubli ja eeskujulik, alates 7. klassist läks fookus aga mujale. Üheks põhjuseks oli kindlasti puberteet, aga mul oli väga palju kooliväliseid tegevusi, mis oma aja võtsid.

Mis Sul kooliajast enim meeles on?

Sõbrad, koolimaja ja söökla lõhn. Mäletan, et kui kell käis ja tund hakkas, pidime kõik oma laua äärde püsti tõusma ja istusime alles siis, kui õpetaja lubas. Enam vist sellist asja pole. Samuti tundus kooliajal ühe tunni pikkus - 45 minutit - väga pikk aeg.

Millised õppeained Sulle meeldisid ja millega raskusi oli?

Mulle meeldisid keemia, ajalugu ja sport. Raskusi oli matemaatika ja saksa keelega. Matemaatikas päästis mind geomeetria, mis tuli mul väga kergelt ja sain head tulemused, võrrandite lahendamine oli aga tõeline peavalu. Saksa keel valmistas raskusi, kuna mind ei motiveerinud see üldse, ma ei saanud aru, miks ma pean seda õppima. Arvasin, et mul ei lähe seda mitte kunagi vaja. Irooniline on see, et aastaid hiljem elasin 6 aastat just Saksamaal.

Kas oli mõni õpetaja, kes Sind mingil moel mõjutas?

Jah, mu keemiaõpetaja Eda Koort. Ma ei ütleks, et keemia koolis väga meeldima hakkas, aga kuna õpetaja isiksusena oli väga meeldiv ja humoorikas, siis keemiatundides mulle meeldis käia. Samuti on meelde jäänud klassijuhataja Einar Tuulberg, kes oli väga mõistev inimene - kui hinded olid korras, ei olnud probleem, kui mõnest tunnist puudusid.

Millega Sa koolivälisel ajal tegelesid?

Lõpetasin muusikakooli viiuli erialal, käisin seal kokku 8 aastat ja 3-4 korda nädalas. Lõpetasin ka teatriklassi ja tegutsesin Haapsalus amatöörnäitlejana. Tegelesin palju ka spordiga - käisin kergejõustikutrennis, kus mu põhialaks oli kiirkäimine. Tipphetkedel tegin trenni 6 korda nädalas, käisin palju üle maailma treeninglaagrites ja tulin isegi 2 korda Eesti meistriks. Vahepeal proovisin veel muid huviringe, aga need olid pigem lühiajalised katsed.

Põhikooli ja keskkooli ajal käisin nädalavahetustel ja suviti ka tööl, olin kauplustes kauba väljapanija, hotellis tubade koristaja, restoranis kokaabi jne.

Millal tekkis äratundmine, mida edasi soovid õppida?

Tegelikult ma peale keskkooli lõppu veel ei teadnud, millega tahan tegeleda. Läksin õppima Tartu Ülikooli haridusteaduskonda loodusainete õpetajaks. Seal olid keemia, füüsika, geograafia, bioloogia ja haridusteemalised õppeained. Kõik keemiaga seotud ained suutsin läbi kukkuda - eks asi oli selles, et ma polnud veel oma väljavalitud erialas kindel ja seega motivatsiooni oli vähe. Tegin peale esimest ülikooliaastat uuesti keemia ja eesti keele kirjandi riigieksamid ning kandideerisin Tartu Ülikooli keemia erialale. Nagu mainitud olin keemia ained läbi kukkunud ja minna Tartu Ülikooli keemiat õppima tundus nii utoopiline, aga mõtlesin, et kui saan sellega hakkama, siis saan kõigega elus hakkama.

Esimestel nädalatel sain aru, et see on täpselt minu jaoks ja ma olen õiges kohas. Õppeained ja õppejõud olid kõik huvitavad, kursusekaaslastega tekkis kohe hea klapp ning see kõik motiveeris mind. Meid alustas keemia esimesel aastal üle 70 üliõpilase ning 3 aasta pärast lõpetas bakalaureuse natuke üle 20. Kõik ei kukkunud küll läbi, osad vahetasid eriala omal soovil ning osad lõpetasid aasta hiljem.

Kas teadsid juba siis, milliseks võiks Su karjäär kujuneda?

Kohe esimestel nädalatel Tartu Ülikooli keemia erialal sai selgeks tõsiasi, et keemia haridusega on võimalik igale poole minna: meditsiini, (ravimistööstus), energeetikasse, toiduainetööstusesse, kriminoloogiasse, minna määrama kunstiesemete/ajalooliste asjade vanust ning päritolu ning palju muud. Kõikjal meie ümber on keemia, peaaegu igas tööstuses on keemia esindatud.

Mind hakkas huvitavama elektrokeemia, sest see tundus väga keeruline ning väljakutsed on mulle alati meeldinud. Elektrokeemias saab lisaks kontsentratsioonile, temperatuurile ja rõhule ka pinget ja voolu rakendada, mille abil saab teatud reaktsioonid tagurpidi tööle panna. Bakalaureusetöö teemaks sai tahkeoksiidse kütuseelemendi uurimine. Kütuseelement on seade, mis muundab keemilise energia elektrienergiaks ja soojuseks. Selle töö käigus tekkis huvi taastuvenergeetika vastu ning magistrisse läksin õppima Tallinna Tehnikaülikooli ning Tartu Ülikooli ühisõppekavale „Jätkusuutlikud materjalid ja protsessid jätkusuutlikus energeetikas“. Sellel erialal sain üldteadmised päikese-, tuule-, hüdro-, geotermaal- ja vesinikuenergeetikast. Peale magistrit läksin praktikale Saksamaale Halle-Wittenbergi ülikooli ning seal olles hakkasin otsima doktorantuurikohta Saksmaale.

Oled teinud magistri- ja doktorikraadid. Mis teemal teadustööd olid ja miks Sa pidasid oluliseks neid kraade teha?

Magistritöö teemaks oli alternatiivse katalüsaatormaterjali väljatöötamine madal-temperatuursetele kütuseelementidele ja metall-õhk patareidele. Hetkel kasutavad need seadmed plaatinal põhinevat katalüsaatorit, mille varud on piiratud ja kaevandamine väga emissioonirohke. Sellised katalüsaatorid tuleks välja vahetada materjalidega, mis on jätkusuutlikumad, näiteks süsinikul baseeruvate materjalidega.

Doktoritöö teemaks oli rohevesiniku tootmine mitte traditsioonilisel päikeseenergia- ja elektrolüüsmeetodil, vaid fotoelektrokeemilisel vee lõhustumisel. Päikesevalgus aktiveerib pooljuht materjali (enamasti metallioksiidi), mille käigus tekivad positiivsed ja negatiivsed osakesed. Esimesed neist oksüdeerivad vee, tekib hapnik ja teised redutseerivad, tekib vesinik.

Paljudes Euroopa riikides on lisaks teadusasutustele ja ülikoolidele ka tööstuses ja erafirmades kõrgemal positsioonil töötamiseks eeldus, et sul on doktorikraad, see oli ka motivatsiooniks, milleks selle kraadi tegin. Näen, et ka Eestis liigub asi vaikselt selles suunas.

Kas peale ülikooli läksid kohe Eesti Energiasse tööle?

Peale doktoritöö kaitsmist võtsin aasta vabaks ja reisisin campervaniga. Ostsime koos abikaasaga transporteri, ehitasime ümber campervaniks, alustasime reisi Eestist ning sõitsime kuni Gruusiani välja. Sellel ajal tegin ka kaugtööd ühes Eestis asuvas idufirmas nimega PowerUP Energy Technologies. Peale reisi asusime elama Eestisse ja alustasin täiskohaga tööd samas firmas. Mu ametiks oli kütuseelementide arendusinsener, kokku olin seal ettevõttes 2,5 aastat enne kui Eesti Energiasse tulin.

Mis Sulle oma töö juures enim väljakutseid pakub?

Eesti Energias on üheks väljakutseks projektide mastaap. Kuna varem on olen peamiselt laboriskaalal või ühe süsteemi mastaabis arendusi teinud, siis nüüd on käsil palju suuremad projektid. Üheks väga meeldivaks väljakutseks on mitmete osapoolte ja partnerite kaasamine ja pidev suhtlus. Huvitav ning hariv on ka tugev kliendisuunaline vaade ning projektide ja arenduste tasuvus.

Mis selles valdkonnas põnevat on tulemas?

Põnev on see, et kogu vesinikutehnoloogia, eriti just vesinik energialahendusena, on hetkel arengujärgus ning turu küpsus selles osas jääb veel tulevikku. Põnev on juba maast madalast selle tehnoloogia arenguga kaasas käia ning plusse ja miinuseid tunda.

Mida soovitad noortele, kes veel täpselt ei tea, mida nad õppima soovivad minna?

Soovitan valida eriala, millel on väga laiad tulevikuvaated ehk variante, mida selle haridusega edasi teha ja kellena tööle minna, oleks väga palju. Selliseid erialasid on mitmesuguseid, omalt poolt soovitan aga keemiat ja füüsikat.

Kas oled tundnud, et Sind naisena ei võeta selles valdkonnas tõsiselt?

Isiklikult seda tundnud ei ole, võib-olla isegi vastupidi, pigem olen just tundnud, et huvi minu arvamuse vastu on suur. Kui Saksamaal oli vaja intervjuusid anda, siis saadeti tihtilugu just mind esindama.

Miks soovitaksid tüdrukutel (või ka poistel) just inseneeriavaldkonda kaaluda?

Soovitan insenerivaldkonda, kui sind huvitab kiiresti arenev ja muutuv keskkond, sulle meeldivad väljakutsed ja sa ei taha jääda oma mugavustsooni. Teadus ja inseneeria on väga rahvusvahelised, töö käib enamasti inglise keeles ja teadlase või insenerina on võimalik pea igas maailma riigis töötada.

Mis Su tulevikuplaanid on?

Tahan Eesti Energias ikka mõned aastad töötada ja vesinikuenergialahendusi ning võimalusi rohkem avalikkuseni tuua. Võib-olla kaugemas tulevikus lähen mõneks ajaks jälle välismaale, aga seda näitab aeg.

Milline oli Su kogemus „Rakett69“ Tarkade Kogus?

Minu jaoks oli selline kogemus esmakordne, ma ei ole kunagi varem teles olnud ja ei teadnud varem, kuidas filmimisi tehakse. Olen „Rakett69“ saateid vahelduva eduga aastaid jälginud, aga näha täiemahuliselt võistlejate lahenduskäike ja kuulata nende arutelusid kohapeal oli midagi erilist. Teiste Tarkade Kogu liikmete, osalejate ja võttemeeskonnaga jätkus juttu kauemaks ning pidevalt pidime poole lause pealt pausi tegema, et võte ära teha ja seejärel juttu jätkata.

„Rakett69“ 14. hooaja finaal on eetris juba sel laupäeval kell 19.30 Eesti Televisioonis.