Raketlane Jaagup Jagomägi: olin üpris laisk ja isepäine

Laupäevane „Rakett69“ saade jäi viimaseks punaste tiimi kuulunud Jaagup Jagomäele, kes saavutas võistlusel suurepärase 3. koha. Nutikas noormees tunnistab, et vihkab tuupimist ning vastukarva käivate ainete õppimist. Samas on hea haridus siiski oluline.

„Hea haridus aitab sul elu elada nagu soovid, mitte nagu juhtub,“ väidab Jaagup. „See annab sulle võimalusi - kui mitte just oma unistuste tööd teha, siis vähemalt piisavalt teenida, et rahus oma hobide ja elus olulisemate asjadega tegeleda.“

Hetkel Tartu Ülikoolis arvutitehnikat tudeeriv poiss tunnistab, et koolis käia talle ei meeldinud. „Ma olin üpriski laisk ja isepäine. Ma vihkasin (ja ikka vihkan) asjade tuupimise nimel pähe tuupimist, vastukarva käivate ainete õppimist, olgu need siis matemaatika, vene keel või midagi muud, ning kodutöid ja vara ärkamist. Ained, mis mulle meeldisid ja mida ma välja kannatasin olid sellised, millega sain enamasti õppimatagi hakkama, kuid palju neid ei olnud.“

Koolis leidus siiski õpetajaid, kellele Jaagup tänulik on. „Mu põhikooli klassijuhataja Vaike oli kange vanadaam, kes viitsis minuga maadelda, et ma teeksin ikka oma tööd ära. Ta jättis mind näiteks peale tunde, kuni sain asjad tehtud,“ meenutab noormees. „Vaatamata minu jäärapäisele vastuseisule hariduse omandamisel ei hakanud ta mind kuidagi põlgama, vaid võttis aina uuesti algusest ette.“

Jaagupi arvates võivad õpetajast teha hea õpetaja väga mitmed asjad - oskus klassiga side luua ning nendega koos nalja heites nad ainest huvituma saada, suutlikkus keerulised teemad kaasavaks ja lihtsaks rääkida, järjepidevus ning ettevalmistus ja samas ka paradoksaalselt kalduvus n.ö. „puusalt panna“. „Igal õpilasel on asi, mis teeb õpetaja heaks, erinev ning kõiki ei saagi üle võita.“

Raketlane on sündinud ja kasvanud Tartus Supilinna linnaosas ning veetis varase lapsepõlve samas majas, kus „Supilinna Salaseltsi“ peategelane Mari elab. Kohati on ka temaga juhtunud seiklused filmilikult pöörased. „Ükskord Saksamaal viikingilaev Turmaga seilates jäime mõneks ajaks sadamasse ning koos teiste väikeste juntsudega otsustasime küla ümbritsevate viinamarjakasvatustega kaetud mägede otsa ronida. Meile öeldi naljaga, et kui me õigeks ajaks tagasi ei ole, siis lahkutakse meieta - ilmselge laste hirmutamine, kuid sel ajal võtsime seda ülitõsiselt.“

Jaagupi sõnul nägid nad suurt vaeva ja jõudsid tippu, millel asunud lagunenud kivitornist sai kauneid vaateid nautida. „Tornist märkasime enda õuduseks lähenevaid tormipilvi ja vihmakardinaid - kui jääme tormivarju, siis jääme sadamasse hiljaks, kui aga hakkame jooksma, siis teeme seda sajus ja tuulte käes. Võtsime poistega südamed saapasäärtest välja ning andsime mägedest alla jalgadele valu.“

Viinamarjaistikute vahelt alla tormates jäid neil vahepeal kahe silma vahele astandikud, kust osad neist uperkuuti alla lendasid ning vihma tõttu tekkinud porri prantsatasid. „Oru nõlvadel asuvate majade vahele ehitatud aiad ei osutunud ka meile takistuseks - nii mõnegi tagahoovi rahu sai meie poolt rikutud. Jõudsime lõpuks vihma ja tuulte poolt piitsutatuna tagasi laeva ning pugesime kiiresti lambanahkade vahele, et sooja saada. Pärast saime kohalikku viinamarjamaitselist limonaadi ja selle pruulikoda külastada - 10/10, teeks uuesti küll,“ muigab Jaagup.

Ta meenutab, et armastas lapsena lugeda erinevate asjade kohta - inimkeha, vulkaanide, dinosauruste jms. „Tänu sellele tekkinud nohikuimagole kiusati mind ka üpris korralikult, nii et hiljem jäid sellised ajaveetmisviisid arvutimängude ja teiste virtuaalsete mängumaade varju. Mingil hetkel hakkasin kitarri tinistama, kuid ei viitsinud korralikku muusikaharidust omandada,“ tunnistab Jaagup. Nüüdseks on mõned päris kenad palad siiski selgeks saanud ning muusikahobile on lisandunud ka mitmesugused ekstreemspordialad nagu mägisuusatamine, slackline jms.

Jaagub meenutab, et talle meeldis eelmiste „Rakett69“ hooaegade ülesandeid vaadata ja neile oma lahendusi välja pakkuda. „Tundus, et ma võin sellega isegi päris hästi hakkama saada, arvestades kui mitmel korral osutuski minu mõeldud lahendus selleks õigeks. Mõtlesin, et ega ma tõenäoliselt ei võida niikuinii, aga ägeda kogemuse võib ikka saada ning selles oli mul õigus.“ Ägedad kogemused, mälestused ja lahedad inimesed ongi see, mille ta saatest kaasa viib.

Noormehe ootused ja eesmärgid saavutuste osas on aja jooksul muutunud. „Hetkel tagasi vaadates on mu „varasemad saavutused“ - nagu õpilasfirmade võistlusel teise koha saavutamine või oma toa algusest lõpuni ehitamine - umbes nagu väike kala lombis. Suhteliselt võib suur paista küll, kuid tegelikult ei ole midagi märkimisväärset, ning ennast nendega reklaamida on mulle ka nüüdseks suht imelik - nad toimusid tükk aega tagasi. Olen hakanud teistsugustest asjadest hoolima ning kui nüüd aus olla, siis pole mul õrna aimugi, mida sooviksin edaspidi saavutada.“

Aga mis Jaagupi tõeliselt õnnelikuks teeb? „Kummikommid. Ostan vahepeal kummikomme,“ tuleb kiire vastus.