„Nagu ameeriklastel.“ Venemaa on Ukrainas käiku lasknud uue salarelva. Ekspert selgitab, kas see aitab ukrainlaste kaitset murda

„Ukrainal hakkavad õhutõrjeraketid otsa lõppema. Samal ajal suruvad venelased KAB-ide abiga rindel Ukraina vastupanupunkte alla ja hõivavad neid, nii et viimastel päevadel on rinne nihkunud 150–200 meetrit edasi meie poole.“

Venemaa lennuvägi on planeerivaid lennukipomme ehk KAB-e kasutanud eelmisest aastast, kuid selle aasta algusest on nende kasutamine eelmise aastaga võrreldes kasvanud 16 korda. See muudab rinde olukorda märgatavalt, sest sõja esimeses pooles olid tingimused võrdsed: Ukrainal lennuväge polnud, kuid Venemaa ei saanud enda oma rindel kasutada ukrainlaste võimsa õhutõrje tõttu. Planeerivad pommid võimaldavad aga Vene lennukitel rünnata maapealseid sihtmärke õhutõrjesüsteemide ulatusse sisenemata. Ja neid on suhteliselt odav ja lihtne valmistada: vanadele Nõukogude lennukipommidele kinnitatakse juhtimisplokk ja tiivad, tänu millele saab pommi heita sihtmärgile kümnete kilomeetrite kauguselt. Praeguseks on Venemaa liugpommid seadnud ohtu Donbassi strateegilised kõrgendikud Tšassiv Jari ümbruses ja Avdijivka lähikonnas.

false

Venelased on sõja jooksul oma liugpomme edukalt täiustanud. Esimesed liugpommid põhinesid väikestel Nõukogude lennukipommidel FAB-250, milles on umbes 100 kg lõhkeainet. Praeguseks on tiivakomplektid kinnitatud juba suurematele pommidele ja 2024. aastal põhinevad venelaste liugpommid enamasti suuremal lennukipommil FAB-500, milles on 300 kg lõhkeainet. Kuid mitte ainult. Märtsi lõpus kirjutas Ukraina ja lääne meedia, et Vuhledari lähedal said Ukraina armee positsioonid pihta poolteisetonniste pommidega ODAB-1500. Seda pommi klassifitseeritakse termobaariliseks, see tekitab võimsa lööklaine, mis võib tungida läbi varjendite ja põhjustada isegi kaugelt põrutust ja barotraumat. Tõsi, raskemad pommid lendavad halvemini, mis sunnib Vene lennukeid lendama rindejoonele lähemale ja riskima ukrainlaste õhutõrjetule alla jäämisega.

Viimastel nädalatel on palju tähelepanu saanud veel üks Venemaa arendus: UMBP D-30SN. Mõned eksperdid on juba avaldanud arvamust, et see hakkab Venemaa pealetungis suurt rolli mängima. Venemaa kasutas seda tänavu 27. märtsil Harkivi-vastases rünnakus ja enne seda proovis Avdijivka lahingus. Lühendi „UMBP“ taga seisab „universaalne liuglev lahingumoon“ ehk „универсальный межвидовой планирующий боеприпас“. Tegemist on Ameerika juhitava ülitäpse lennukipommi GBU-39 analoogiga. Ukraina meedia on postitanud fotosid Vene pommist ja selle jäänustest ning nende järgi saab öelda, et pommid on välimuselt väga sarnased.

GBU-39 on kõigest üks suurde JDAM-i perekonda kuuluvatest pommidest ja ühtlasi üks kergemaid – 130 kg, kuid suurema osa sellest massist moodustab lõhkepea. GBU-39 ning M270 ja M142 HIMARS-i raketi mootori põhjal loodi kombineeritud väikese läbimõõduga pomm (GLSDB), mida saab tulistada maapealsetest raketiheitjatest. Neid on saadetud ka Ukrainale, kuid nende laiemast kasutamisest tõendeid pole. Vene sõjablogijad on kirjutanud, et GBU-39 Vene analoogi saab välja tulistada erinevatest mitmikraketiheitjatest, nagu Smertš ja Tornado.

Forte uuris Ukraina lennunduseksperdilt Valerõi Romanenkolt, kui suurt ohtu kujutab endast Ukraina armeele UMBP D-30SN ja kas liugpommidest tulenevat ohtu on võimalik neutraliseerida.

UMBP D-30SN-st räägitakse viimastel nädalatel palju. Kas see on potentsiaalselt efektiivne relv?

Kui ameeriklased lõid viienda põlvkonna hävituslennukeid, siis peamine nõue neile oli stealth-tehnoloogia ehk see, et neid poleks radaril eriti näha. See omakorda tähendab, et neil ei tohi olla tiivaaluseid püloone relvade riputamiseks, kogu relvastus peab olema lennukikere sees. Kuid tavalised lennukipommid on päris tüsedad ega mahu hävituslennuki keresse. Alguses plaaniti tegema hakata uusi lennukipomme, mis oleksid pikad ja kitsad nagu pliiats, kuid milles oleks endiselt piisavalt lõhkeainet. Siis hakkasid aga konstruktorid mõtlema, et milleks panna lennukid ohtu. Nad pidasid silmas maapealset õhutõrjet. Ja pommidele hakati tegema tiibu – nii loodi Small Diameter Bomb ehk GBU-39. See lendab kuni 70 km kaugusele.

Alguses plaaniti neid kasutada lennukitelt, aga siis hakkasid konstruktorid mõtlema, et milleks üldse on vaja lennukit, ning lisasid sellele HIMARS-i ja M270 raketiheitjate M26 raketi mootori. Tulemuseks oli GLSDB ehk Ground Launched Small Diameter Bomb [maa pealt välja lastav väikese diameetriga pomm]. Venelaste UMBP D-30 on sarnane: seda võib kasutada lennukilt, aga välja tulistada ka mitmikraketiheitjatest Smertš ja Tornado. See koosneb raketimootorist, lennukipommist ja tiibadest.

Kas on teada, millist lennukipommi ja mootorit Vene insenerid kasutasid?

Selle jaoks loodi nullist täiesti uus pomm, see on uus arendus. Mootori kohta pole infot, kuid võib arvata, et venelased kasutavad Smertši raketi mootorit. Seni on neil väike laskekaugus: kui ameeriklaste GLSDB lendab 150–170 km kaugusele, siis venelaste analoogi laskekaugus on 70–90 km.

Kas venelased võivad seda suurtes kogustes tootma hakata?

Võivad, kuid ma ei näe sel mõtet. Venelaste eesmärk on toimetada minimaalse hinnaga vastase positsioonidele võimalikult palju lõhkeainet, kuid UMBP D-30-s on lõhkeainet vähe. Teine häda on selles, et Smertš ja Tornado lasevad oma laskemoona umbes sama kaugele, seda enam et Tornado jaoks on loodud juhitav laskemoon, mida analoogselt HIMARS-i omaga juhitakse GPS-i abil. UMBP D-30 on ka väga uus ja keeruline süsteem – sellel on veel oma lastehaigused. Ja venelaste jaoks kujuneb takistuseks ka kõrge hind.

Paljud meie lugejad imestavad, miks Ukraina armee ei saa liugpomme alla tulistatud. Kas te saaksite neile selgitada?

Vene armee pealetungi haripunktis heitsid Vene õhujõud päevas alla 250 sellist pommi. Donbassis on rindejoone pikkus umbes 250 km. Milline riik maailmas suudaks päevas toota 250 õhutõrjeraketti? Seda ei suuda isegi USA ega kogu NATO kokku. Ühe liugpommi hind, k.a tiivad ja juhtplokk, on kuni 7000 USA dollarit. Õhutõrjerakettide hinnad hakkavad üldse alles 100 000 dollarist, aga see puudutab lähimaa õhutõrjekomplekse. Antud juhul oleks vaja ikkagi keskmaa õhutõrjekomplekse, mille puhul algavad rakettide hinnad 300 000 dollarist. Majanduslikus mõttes ei suudaks keegi sellist asju vastu pidada.

Neid ei saa alla lasta ka automaatkahuritega, sest enamasti langevad KAB-id alla otsese tulejoone piirkonnas. Kui õhutõrjekahurid seal tule avaks, annaksid nad oma positsioonid ära ja venelaste suurtükivägi hävitaks need.

Kuidas nendega võidelda?

On kolm võimalust: kas hävitada KAB-ide kandjad õhus või lennuväljal või hävitada pomme tootvad tehased. Paraku viimased kaks käivad tehnilises mõttes Ukrainale üle jõu ja tegelikult ka esimene on Ukrainale keeruline ülesanne, mida lahendatakse olemasolevate võimaluste piires. KAB-ide kandjaid hävitatakse harva.

Esitan võib-olla naiivse küsimuse: kui KAB-id kasutavad GPS-i ja GLONASS-i, kas neid pole siis võimalik spoofing-meetodil segada? Anda nende juhtimisplokile segajaga valesid koordinaate ja juhtida valele trajektoorile?

Kahjuks on KAB-idel juhtplokk Kometa-M, mida on väga raske segada. Kometa-M saab koordinaate neljalt süsteemilt: GPS-ilt, Vene GLONASS-ilt, Euroopa Galileolt ja Hiina Beidoult. Kas on võimalik segada nelja süsteemi korraga? Ei ole. Pealegi ei ole võimalik segajat otse rindele paigutada, sellega saab kaitsta tagalaobjekte, näiteks elektrijaamu. Kui rindejoonel segaja sisse lülitada, siis vastase raadioluure leiab selle üles ja hävitab selle suurtükiväe tulelöögiga.

Kas hävituslennukid F-16 võivad olukorda parandada?

Kõik oleneb sellest, millised relvad koos F-16 lennukitega Ukrainale antakse ja milline on nende laskekaugus. AMRAAM rakette on erinevaid modifikatsioone ja erineva laskekaugusega: 70 km, 90 km, 120 km ja 160 km. Kui Ukraina saab AMRAAM-id, mille laskekaugus on 90 km, siis šansse KAB-e kandvatel lennukitel praktiliselt pole, enne laseb vastase õhutõrje F-16 alla. Venelased viskavad KAB-e alla rindejoonest kuni 70 km kaugusel. See tähendaks, et 90 km laskekaugusega AMRAAM-iga peaks F-16 minema rindejoonest 20 km kaugusele. Seal suudaks F-16 alla lasta nii venelaste õhutõrjekompleksid S-400, S-350, S-300 kui ka Buk. Peale selle töötavad Vene ründelennukid Su-34 paaris hävituslennukitega Su-35, mille relvastuses on õhk-õhk raketid R-37, mille laskekaugus on kuni 300 km. Selliste rakettide kasutamine Ukrainas on juba fikseeritud.

false

Kui Ukraina F-16 lennukid saaksid 160 km laskekaugusega AMRAAM-id, siis nendega saaks juba tõesti KAB-e kandvaid lennukeid hävitada. Hea oleks ka, kui lääs lubaks rünnata lennuvälju, kus baseeruvad Su-34 lennukid tiibrakettidega Storm Shadow / SCALP või ballistiliste rakettidega ATACMS. Kui juba lennurajale pihta saaks, siis see viiks lennuvälja mõneks ajaks rivist välja. Aga praegu ei olda sellelegi lähedal ja kõigi märkide põhjal valmistub lääs üldse andma Ukrainat Venemaale. Ukrainal hakkavad õhutõrjeraketid juba otsa lõppema. Samal ajal suruvad venelased KAB-ide abiga rindel Ukraina vastupanupunkte alla ja hõivavad neid, nii et viimastel päevadel on rinne nihkunud 150–200 meetrit edasi meie poole.