Kas ainult mina olen räpakott või ongi naiste autod ligasemad!?

Ylle Rajasaar kirjutab teemal, millest autoteenindustes väga avalikult rääkida ei taheta, kuid küsimise peale tunnistatakse, et hooldusesse jõudva sõiduki puhul pole raske aru saada, kas tegu on naisele või mehele kuuluva neljarattalisega. Kas tõesti on naiste autod ligasemad või on see juhuste kokkusattumus või õel müüt, uurib Accelerista.com.

Nädal tagasi sain toimetuse berlinksi keemilisest puhastusest kätte. Nii puhas pole see auto olnud ostmisest saati, tolmuimejat nägi kirjade järgi “seiklusauto” viimati margiesinduses korralise hoolduse ajal.

Võtmeid ulatades vaatas puhastusspetsialist mulle sügavalt silma ja küsis vaikselt: “Kuidas!? Miks!?” Mul oli varasemast vastus valmis mõeldud: “Aga ma ju ütlesin, et toon s.takäia Kas see oli nii hull? Kõige hullem, mis olete teinud?” “Hõbemedal,” tõdes spetsialist. Alles hiljem nägin, et nad olid jätnud mulle armatuurile pooliku viineri, justkui vihjeks, et pane edasi. Või siis tunne piinlikkust ja hoia puhtust.

Vastus küsimusele “Kuidas?”

See on harjumus põigata pikemal teekonnal mõnda bensukasse ja haarata kaasa kohv. Võibolla paar pirukat, võileib, jäätis. Sõidu ajal söömine ja joomine on suhteliselt tricky värk, ikka loksub tilgake maha või kukub sai istme vahele. Rasvased paberid kuhjuvad uksetaskutesse, banaanikoor ununeb põrandale.

Esimene plekk istmel kutsub esile valuliku reaktsiooni ja lubaduse, et esimesel võimalusel puhastan auto ära – hea mees, kes lubabki. Viie minuti pärast on olukord rahunenud ja lubadus ununenud. Teine, kolmas, sajas plärakas panevad õlgu kehitama, auto ongi kasutamiseks ja eks meil ole see ju “kolhoosi värk” nagunii.

Meie kliimavöötmes on hõbehalli – tegelikult mistahes värvi – auto pesemine julm raha raiskamine. Kui sul ei ole just oma salvkaevu õuel, aga siis maksad pumba ja survepesuri kulutatud elektri eest ikkagi. Nuustiku ja ämbriga käsipesu on soooo kuuekümnendad. Okei, nullindad. Igatahes mõttetu pongestamine, eriti kui meil on mündipesulad, krooniküürlad ja jazz. Võimidagi. Korra poole aasta jooksul ikka raatsid maksta.

Vähemalt poole aastast tuleb kanda traktori rehvimustriga jalanõusid, et jäätunud tänavatel püsti/ellu jääda ja mitte mudasse uppuda.

Need jalanõud aga lohistavad iga kord ruumi – ka sõitjateruumi – sisenedes kaasa kilogrammi või rohkem saasta. Ja sulas.tta, kui mõni koerajunn talla alla kitib. Nõmmel elades oli haisev kleeps meil pea igapäevane kaaslane, sest külahull tavatses oma hiigelpeni meie aiavärava taga situtada.

Uude koju kolides tulid ajaga porimattidesse ladestunud koeras.tt ja linnamuda kaasa, sest kellel see kappide vedimise ja veesüsteemi äpardustega rahmeldamise kõrval meeles on autot puhastada!?

Vastus küsimusele “Miks?”

Kui tütar enam ilma aluslinata autosse istuda ei tahtnud ning lakkamatult nurises haisu ja räpasuse üle, siis ei jäänud muud üle, kui pidin lubama, et viin auto keemilisse. Kortermajas on tolmuimejaga puhastamine tehtav, aga ebamugav, sest elekter tuleb vedada isiklikust pistikust. Igasugu vahtude ja nuustikutega nuselemine on ka võimalik, aga siis tekib küsimus, kust saada uhtumiseks vett – ja see tuleks jällegi toast vedada, lohvikute asukoht on paraku tänaseni teadmata. Võibolla järgmises kolimiskastis.

Seega, keemiline puhastus, siit me tuleme. Mis saab olla lihtsam, kui guugeldada, et valida lähim teenindus!? Ärge kujutage ette. Elame küll kiviviske kaugusel linnaservast, kõige kiiremini arenevas vallas, aga siin pole ei ujulat ega õmblustöökoda, autopesulast rääkimata.

Talvine rehvivahetuski käis läbi ussi emmi, sest järjekorra lõpp ulatus nähtavate kohtade puhul Paide ristini ja alles valla FB kogukonnalehel häda kuulutades sain tuttava kaudu pihta ühele “eriti nurgatagusele, aga väga toredale” rehvivahetusele.

Tore ja kvaliteetne see ongi, aga “nurgatagune” oli julm vähendamine – tegu on mööda kõrvalteid seitsmest väravast ja kahest laohoonest läbi mineva salarajaga. Umbes nädala pärast kui Kairo Kiitsak on kinnitanud, et nüüd kevad tuleb ja jääb, on vaja sama keerutus ette võtta, et berlinks suveks valmis seada. Õudselt loodan, et mul on meeles (või Waze’i ajaloos), kuhu ma oma suverehvid hoiule jätsin.

Ühesõnaga, keemilist puhastust tuleb otsida mujalt. Tallinnast. Guugeldame lähimat. Okei, ma pole miljokas. Ikka ei ole. Kolmas koht: oot, kas te olete omavahel kokku leppinud, et keemiline puhastus maksabki miljoni!? Selle raha eest olen ma (vist) nõus ise mökerdama. Või pigem sõidan s.takäiaga edasi.

Nime poolest autoajakirjanik ja tegev Acceleristas, seega läheb pagarilaps nüüd saiajahile. Peatoimetaja, aita hädast – ja peatoimetaja aitab, sest tema vastutada olevad sõiduvahendid on alati puhtad.

Edasine on ajalugu. Konkreetses teeninduses sain firmalt räpakoti hõbemedali, pool viinerit ja lohutuskõne, et naiste autod ongi mustemad.

See pole esimene kord kui keegi julgeb nii otse välja öelda, viimati leidus julge teeninduse juhataja pereklubi üritusel Keilas, kus ma kaasaegsetest autodest kõnelemas käisin: mees tõusis püsti ja ütles, et kõige suurem probleem uute (naiste sõita olevate) autode puhul on nende puhtus, õigemini selle puudumine.

Loe täispikka lugu ja tutvu asjakohaste uuringutega tasuta portaalis Accelerista.com.