Raketipiloot, kes armastab matemaatikat
Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi loodusainete ja matemaatika juhtõpetaja Leesi Peedumäe leiab, et tugevamad matemaatikaoskused võimaldavad õnnelikumat ja rikkamat elu ning neisse tasub investeerida. „Usk enda võimetesse mõjutab meid palju rohkem kui DNA,“ kinnitab laupäevases „Rakett69“ episoodis kohtunikurollis tegutsenud naine ning mõtiskleb, kuidas armastust matemaatika vastu kasvatada saaks.
Aastaid tagasi jooksis sõbranna poes minu juurde, raamat pihus ja muie näos: „Leesi, ma leidsin ulmekirjandust!“ Käes oli tal Deborah Heiligmani „Poiss, kes armastas matemaatikat“. Miks on nii, et matemaatikafännid paistavad olevat enamustele inimestele pigem fiktsioon kui reaalsus? Ometigi oleme just tänu matemaatikale ühiskonnana jõudnud sellise arengutasemeni, et raketi lennutamine orbiidile on tavaline ning „Rakett69“ jõuab igal laupäeval meie telerisse. Matemaatika võiks olla ju igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke.
Olen tähele pannud, et paljud inimesed ei armasta matemaatikat, sest neile tundub see liiga raske ning eduelamust on vähe. Eriti kurb on negatiivne hoiak ning uskumus, et suurel osal inimestest polegi võimalik matemaatikat osata. Tegelikult sellist asja nagu „matemaatikageen“ pole olemas ning usk enda võimetesse mõjutab meid palju rohkem kui DNA. Iga inimene saab endas matemaatikaoskusi arendada ja, kui tegeleda sellega piisavalt palju, võib endalegi üllatuseks avastada, et on saavutatud profi tase. Pingutus ja töökus viivad kaugemale kui loomupärane andekus. Täiesti lubamatu on vanematel oma last mõjutada jutuga „juba mina ei osanud, ei hakka sina ka oskama“. Nende mõtete kinnistamiseks soovitan lugeda raamatuid Angela Duckworthi „Südikus“, Carol S. Dwecki „Mõtteviis“ ning eriti just matemaatikale keskendunud Jo Boaleri „Piirideta mõistus“.
Võtame nüüd aluseks suurema enamuse arvamuse, et matemaatika on raske. See on ju lausa suurepärane. Teadlased on kindlaks teinud, et aju on plastiline ja intelligentsus on arendatav. Meie võimekuse määravad neuronid ja nendevahelised ühendused. Mida rohkem me mingit tegevust teeme, seda tugevamaks muutub meie aju selles vallas. Kui valime ainult lihtsaid ülesandeid, on areng väike. Kui treenime end raskete ülesannetega ning teeme selle käigus ka palju vigu, areneb aju palju kiiremini ja kaugemale. Mulle meeldib tuua võrdlust spordi või muusikaga. Kui sportlane teeb iga päev ühesugust kerget trenni, siis pole eriti tõenäoline, et ta jõuab meistrivõistlustele. Ikka on vaja oma piire kombata ja teha järjest keerulisemaid ja raskemaid treeninguid, unustamata loomulikult ka puhkust. Kui muusik mängib iga päev ainult laulu „Juba linnukesed“, ei jõua ta ilmselt suurtele lavalaudadele. Ikka võetakse ette järjest keerulisemaid palasid ning treenitakse tuhandeid tunde sealjuures tuhandeid kordi eksides. Täpselt samad reeglid kehtivad ka matemaatikas ning see pakub meie ajule suurepärast „jõusaali“, mis kokkuvõttes arendab ka meie igapäevaoskusi nagu näiteks probleemilahendus, mustrite ning seoste nägemise võime jpm. Selle mõtte kinnistamiseks soovitaksin vaadata Youtube’ist näiteks üht lühikest Khan Academy videot „How to grow your brain“.
Kui kohtan täiskasvanud inimest, kes tunneb end matemaatikas ebakindlalt ja väidab, et just matemaatikas on enesekindluse saavutamine erakordselt raske, siis üks mu lemmik vastuargument on näide autojuhtimisest. Kas mäletate oma esimest roolisolekut? Kui kohmakas see kõik oli! Enne esimest enam-vähem mõistlikku sõitu oli vaja omandada tohutult eelteadmisi. Mida tähendavad liiklusmärgid, kuidas vahetada käiku jne. Teadmised võisid isegi ajusopis olemas olla, aga vilumuse saavutamiseks oli vaja väga palju harjutada. Sama olukord tabab meid, kui kohtame mõnd uut olukorda matemaatikas. Väga kohmakas on see esimene püüe ülesannet lahendada.
Olen oma õpetajakarjääri jooksul märganud, et täiskasvanutel või suurematel lastel on tekkinud matemaatikatõrke põhjuseks tihti ka lüngad varasemates õpingutes. Matemaatikat peetakse sageli ka keeleks ning seetõttu on hea tuua võrdlust keeleõppega. Oletame, et tahaksin minna suvevaheajal Itaaliasse ja rääkida seal kohalikega juttu, aga omal ajal jäid mingil põhjusel omandamata näiteks tegusõnad või ajavormid. Kas ma saaks kohe vestlusesse asuda nii, et kohalikud minust aru saaks? Tõenäoliselt mitte. Kui soov itaalia keeles kõneleda on olemas, tasub selgeks teha, mis tükid puudu jäid ja asuda neid lünki täitma. Kindlasti peaks hoolimata vigadest ka esimesel võimalusel praktiseerima, sest julgus on juba pool võitu. Lihtsalt kuulates ja vaadates, kuidas teised räägivad, ise rääkima ei õpi. Täpselt sama kehtib matemaatikaga.
Kuna „Rakett69“ eetris oli panganduse saade ja raha on hetkel enamustele inimestele seksikam sõna kui matemaatika, siis toon viimase näite ja nõuande just sellest maailmast. Täpselt samamoodi nagu võistluse võitmine, investeerimine, ettevõtlus või edukas karjäär, vajab ka matemaatikaarmastuse tekitamine julgust, riskide võtmist, vigade tegemist, pingutust, pühendumist ning aega, kuid liitintress toimib ka siin. Julgen väita, et tugevamad matemaatikaoskused ja -armastus võimaldavad meile ja ühiskonnale õnnelikumat, rikkamat elu ning neisse tasub investeerida. Iga inimene saab seda teha ja oma elu raketina taevasse tõsta. See pole fantaasia, vaid realism.
„Rakett69“ teadusvõistlus jätkub juba sel laupäeval kell 19.30 Eesti Televisioonis.
