PROOVISÕIT | Ford Ranger pürgib keskmist mõõtu pikapite tippklassi

„Ranger on F-150 kogu maailma jaoks,“ on öelnud uue pikapi loomise peainsener Juan De Peña. Pole üllatav, et seetõttu on ta oma suurema sugulase käest üle võtnud mitmeid disainielemente ja funktsionaalseid lahendusi. Kuid erinevalt USA-kesksest F-150-st, on uus Ranger loodud kogu maailma, eriti lõunapoolkera silmas pidades, kirjutab Accelerista.com.

Pikapite edulugu Ameerikas ulatub 1925. aastasse, kui Henry Ford kavandas ja ehitas esimese tsiviilotstarbelise kastiauto, mis mõistagi põhines firma esimesel konveieril toodetud mudelil. Ford Model T Runabout sai kiiresti maailma populaarseimaks veokiks ning sellest alates on pikapid olnud asendamatuks tööloomaks mis tahes koorma vedamisel, kuid ka koduperenaise poekäruna ja plastikuga vooderdatud kasti puhul isegi kaasaskantava basseinina.

Tänapäeval rõõmustavad pikapid kõigi elualade inimesi praktilisuse ja sõidurõõmu kombinatsiooniga. Kastikad on üha enam kaugenenud rangelt utilitaarse sõiduki rollist ja kõik tootjad püüavad neid müüa elustiiliautodena. Nii pakutakse juhi ja reisijate mugavust silmas pidades mudeleid, millest mõned on nahksisu ja tipptasemel infolustisüsteemidega.

Kaks pikapit, üks nimi

Rangeri nimetust kasutati eelmisel sajandil kahe erineva Fordi kastika puhul. Neist üks oli saadaval Põhja-Ameerikas ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas, teist müüdi üleilmselt. Koduturul USA-s alustati seeriatootmist 1982. aasta jaanuaris ning 13 aastat hiljem hakati seda tarnima ka Ladina-Ameerikasse, kus tulenevalt kasvavast nõudlusest hakkas Ford seda ka oma Argentina tehases koostama.

Idapoolkeral müüdi aga hoopis Mazda B-seeriat Ford Courieri nime all, mis ristiti 1998. aastal ümber Ford Rangeriks, üksnes Austraalias säilis Courieri nimi kuni 2006. aastani. Selle auto teise põlvkonna, mida toodeti aastatel 2006-2011, kujundas Mazda ja see oli B-seeria mudeli BT-50 järglane.

2011. aastast toodetud kolmanda põlvkonna Rangeri disainis ja valmistas Ford juba ise Austraalias. Nii on ka uus, viienda põlvkonna auto peamiselt seal konstrueeritud, sedapuhku koos Volkswageniga, mille tulemuseks oli Rangeriga väga sarnane auto, Amarok.

Veelgi suurem ja praktilisem

Kui reeglina räägib turundusplära auto kujundamisel inspiratsiooni saamist küll lilledest ja liblikatest, karmidest maadeavastajatest, metsikutest põlisrahvastest ja saja-aastasest ajaloopärandist, siis ainus pilk uuele Rangerile vabastab vajadusest selle jutuvada järele. Juba C-kujulise disainiga esituled räägivad selget keelt – see on kogu maailma vallutama mõeldud veidi väiksem F-150.

Uus Ranger on neljanda põlvkonna omast ligi 5 cm laiem, rattakoopad on ääristatud kas kontrastsete või kerevärvi liistudega, 17- või 18-tollised rattad aitavad rõhutada jõulisust, nagu ka Fordi otsus esisilda pisut ettepoole nihutada. Loomulikult on Ranger ehitatud redelraamile, mis nüüd valmib lausa kõrgtugevast terasest.

See kõik teenib ühtaegu nii esteetilisi kui ka praktilisi eesmärke – nagu ka esiporitiibadel paiknevad tuulutusavad, mis aitavad kuuma õhku mootoriruumist välja juhtida. Fordi sõnul soovisid kliendid karmima välimusega ja domineerivamat, kuid samas mugavamat autot, ning seda nad kahtlemata ka said.

Ka praktilisust pole unustatud. Auto tagaosa pikendati 5 cm võrra, mis võimaldab nüüd veokasti laadida varasemast veidi rohkem. Kõrgus jäi samaks, kuid me kõik ju teame, kui tüütu on pikapi kasti ronida. Seetõttu lisas Ford kabiini pääsemist oluliselt hõlbustavale täiendavale astmelauale (kallimatel varustusastmetel) astme ka otse tagaratta taha. See väike detail muudab kasutaja elu oluliselt mugavamaks.

Veokastis on inverteri lisamise võimalus, mis täiendab seal asuvat 400W 230V pistikupesa. See toimib ka seisva mootoriga, ehkki auto lülitab voolu ühel hetkel automaatselt välja, et sõidukit hiljem probleemivabalt käivitada. Samuti on sõitjateruumi lakke integreeritud terve lülitite paneel võimalikele elektrilistele tarvikutele nagu lisatuled, vints jne.

Tagaluugil on Fordidele omane joonlaua märgistus (selle leiab ka F-150 luugilt), klambriga taskud ja süvendid kruvide, lantide või muu kila-kola jaoks, välistel äärtel on ka pudeliavaja ja kotihoidja – praktilise auto puhul on mõeldud pea kõigele võimalikule. 3,5-tonnine haagiseveovõime on klassis kujunemas juba standardiks ning loomulikult suudab seda ka Ranger.

Kolm mootorit, kuid meil alati nelikveoline

Kui üleilmselt on Ranger saadaval väga mitmes versioonis ning baasjõuallikas tarbib hoopis mootoribensiini, on meil võimalik valida kolme kerevariandi, tervelt seitsme varustustaseme ja kolme võimsusega diiselmootori vahel. Päris algtasemel stardib valik 125 kW käsikastiga versioonist, mis suudab autot liigutada küll, kuid elustiilist pole muidugi sel juhul mõtet rääkida.

Vahepealseks variandiks on 150-kilovatine, mida paaritatakse üksnes uue kümnekäigulise automaatkastiga, nagu ka tippmudeli 176 kW juba Amarokilt tuttavat jõuallikat. Ent kui mujal maailmas on nelikvedu lisavarustuses ja tagavedu standardis, siis meil müüdavad autod on eranditult nelikveolised.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.