Arnold Rein Tatunts: meie võimete piirid on kaugemal kui me arvame

Teadusvõistluse „Rakett69“ eelmises episoodis hindas ühe kohtunikuna osalejate teadusteatri etteasteid Arnold Rein Tatunts, kes on raketlane väga mitmel moel. Igapäevaselt haridus-avastuskeskust Rakett69 Teadusstuudiod juhtiv mees leiab, et saatel on oluline roll nii eeskujude seadmises kui ka õpetamises läbi vigade tegemise.

Arnold, mis ajast ja kuidas Sa Rakett69-ga seotud oled?

Saates osalesin viiendal hooajal, kusjuures algselt oli saatesse minek mu jaoks üpris vastumeelne. Sattusin enne kandideerimist suhtlema mitmete varasemate osalejatega, kes aitasid mul näha saates osalemise positiivseid külgi ning siis panin end kirja. See oli vist aastal 2014. Nüüd tagasi mõeldes päris ammu juba. 

Teadustoimetusega olen seotud kuuendast hooajast alates, kus panin käe ülesandeloomes külge. Sellega paralleelselt lõime koos Aigariga ettevõtte Teadusteater OÜ (mis opereerib brändi Kvark), kuhu paar aastat hiljem ka kogu teadustoimetamine edasi liikus. Tänaseks tegeleb Kvark lisaks Rakett69 ja Luksemburgi Take Off saadetele sisu loomisele erinevate haridusprojektide, teadustoimetamise ja insenertehniliste lahenduste väljatöötamisega. 

Rakett69 Teadusstuudiotega olen seotud olnud stuudiote algusest saadik, olles üks algses faasis kaasa mõtlejatest. Igapäevasemalt olen Teadusstuudiotega seotud eelmise aasta septembrist, kui tegevjuhi rolli üle võtsin - tänaseks siis umbes pool aastat. On olnud väga põnev ning palju toredat on kahtlemata veel tulemas.

Mis sul enda hooaja võistlusest eelkõige meeles on?

Esimene mõte mis pähe tuli, oli üks ülesanne, mille lahendamine meil tiimiga väga hästi välja tuli - olin väga rahul meie sooritusega. Pidime leidma viisi, kuidas filmilindilt välja lugeda silmale nähtamatud tähed ja need fraasiks või sõnaks kokku panema.

Lahenduseks oli mikroskoobi ehitamine, mis meil mõistlikult hästi ka õnnestus. Sellest ülesandest alates on tekkinud teadustoimetuse sõnavarasse ka termin kartul. Kellele see võõras on, siis kartuliks kutsume me võistlejatele antud ebavajalikke vahendeid. Antud ülesandes oligi ühe vahendina meil lauale pandud kartul, mis pandi sinna teadustoimetuse poolt väikese naljana. Omamoodi koomilises võtmes püüdsid meie ühe vastastiimi äärmiselt targad ja nutikad liikmed kasutada seda karutilt mikroskoobi ehitamiseks ning laseri tööle panemiseks. Kartul jäi sealt väljendina külge ning iga teadustoimetuse liikme jaoks on selle tähendus üheselt mõistetav ka olukorras, kus tegu ei ole juurviljaga.

Kus koolis Sa õppisid ja milline õpilane Sa olid?

Mul on olnud võimalus õppida päris mitmes koolis. Põhikooli lõpetasin ma Tartu Katoliku koolis (tänase nimega Tartu Katoliku hariduskeskus), kelle kollektiivile olen ma väga tänulik. Seal, tavapärasest Tartu koolist väiksemas ja väga hoolivas keskkonnas, said õpilased end mugavamalt iseendana tunda, mis mu hinnangul mõjutas palju meie julgust edasiste valikute tegemisel. 

Edasi suundusin Hugo Treffneri gümnaasiumi, kus minu jaoks proaktiivsust ja teadmisi väärtustav keskkond andis olulise tõuke soovile ühiskonda panustada.

Kooliajal sai omajagu rumalusi tehtud. Hea meel on tõdeda, et enamikest neist sai ka midagi õpitud. Ma kindlasti ei olnud tubli viieline õpilane, mida aeg edasi, seda enam jaotasin end erinevate tegevuste ja projektide vahel ning õppekavapõhiste ainete hinded vastavalt ka kannatasid. Iseasi, kas on õigustatud hoiak, et hinded on ainus oluline mõõdik? Tunnen, et maailm on sageli kirjum ning kogutud kogemused on oluline osa haridusteest nii kooliajal kui hiljem. 

Mis õppeained Sulle enim meeldisid?

Tundsin end kõige mugavamalt keemia- ja füüsikatundides. Sellele küsimusele mõeldes tunnen tugevalt, et kuigi mõned ained võisid mu jaoks olla meeldivamad kui teised, siis peamiselt kujundas õppekogemuse meeldivust just õpetaja, sõltumata ainest endast. ’

Milline õpetaja Sulle kooliajast eriliselt meelde jäi?

Ma arvan, et on vähe õpetajaid, kes mulle meelde ei ole jäänud. Kokku on meil igaühel kogunenud tohutu kogus õppetunde nii ainealaselt kui sotsiaalselt, eetikast, juhtimise ja eeskujuks olemise perspektiivist ning kindlasti veel mitme muu nurga alt, mis mulle kohe esimese hooga pähe ei tulegi. Seejuures palju on õppida nii healt õpetajalt kui õpetajalt, kellega maailmavaated liiga tugevalt ei kattu. Olen arvamusel, et peaksime kõiki neid õppetunde hindama. 

Mul on olnud rõõm ja au õppida väga paljude äärmiselt oskuslike ja hoolivate õpetajate käe all. Tundes end kodusemalt reaalainetes, on omamoodi tore tõdeda, et mind põhikoolis kõige enam kõnetanud õpetaja on eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Tartu Katoliku hariduskeskuses õpetav Aili Jaaniso suutis (ja ma olen veendunud, et siiani suudab) oma õpilasi alati austava ja kõigi mõtteid hindava suhtumisega luua minu jaoks õpikeskkonna, mis on enim meelde jäänud ja mille üle olen tagasi mõeldes väga tänulik.

Gümnaasiumist jättis kustumatu jälje legendaarne bioloogiaõpetaja Urmas Kokassaar, kes avas minu silmad õpetaja ameti suhtes ning kelle iga tund oli ühteviisi hariv ja meelelahutuslik. Seejuures näis, et tema ainsateks tööriistadeks olid ta mõistus ja hääl. Ei ühtegi õpikut, töövihikut, slaide või muud ebavajalikku. Loodan, et igal inimesel on võimalus kunagi kohtuda kellegagi, kes on sama oskuslik õpetaja kui seda oli tema. 

Kuidas tegid valiku, mida edasi õppima minna?

Edasi läksin õppima keemiaõpetajaks. Koolist omandatud kogemuste najal tundsin, et see on roll, kus suudan suurt süsteemset väärtust luua. See valik tundus sel hetkel väga loomulik.

Kas Sul oli sel ajal juba siht silme ees, kelleks Sa saada soovid?

Erialavalikut tehes lootsin, et minust saab õpetaja. Selles suhtes oli siht silme ees küll. 

Mäletan pere sõpruskonnast paari vestlust ühe toreda inimesega, kes oli veendunud, et ettevõtlus röövib mu õpetajarajalt. Tol hetkel võtsin otseloomulikult naiivse hoiaku, et seda kindlasti ei juhtu. Täna näen maailma teistmoodi. Nüüd tundub isegi mõte sellest, kelleks saada tahan või tahtsin, veidi naljakas. Usun, et kui tegeled valdkonnaga, mis sind kõnetab, siis küll maailm leiab selle koha, kus saad maailma jaoks parimal moel väärtust luua. 

Kas praegu ülikooli astudes teeksid sama valiku?

Kui asuksin täna midagi uut õppima, siis kindlasti ei läheks ma sama rada, kuna see kogemus on juba olemas. Täna tunnen, et mul oleks oma tegemistes kasu finantsjuhtimise ja arvutitehnikaalastest teadmistest, ilmselt läheksin õppima midagi nende valdkondadega seonduvat. 

Kui saaksin ümber kujundada noorema enda valikuid, siis ilmselt seda ei teeks. Olen tänulik raja eest, kus käinud olen ja hindan omandatud kogemusi. 

Kui praegu Rakett69 saateid vaatad, kas noored on mingil moel teistsugused kui Sinu hooajal?

Ei tunne, et noored kuidagi oluliselt teistsugused oleksid. Ikka teevad sarnaseid käike ja eksimusi ning eks see käibki elu ja õppimise juurde - vigade tegemine on mu hinnangul palju õpetikum kui õigesti vastamine. Kindlasti on tänased noored palju targemad valdkondades, mis viimase kümne aasta jooksul on palju edasi arenenud. Põnevusega vaatan, kuidas tänased osalejad saate katsumustega hakkama saavad. 

Mida soovitaksid nendele noortele, kes mingil põhjusel saatesse kandideerimist pelgavad?

Olles ka ise olnud selles rollis, julgen soovitada seada siht saates osalemise asemel enesearengule, mis toimub kiiremini, kui oleme oma võimete piiril. Juhul kui sa end proovile ei pane, siis arened aeglasemalt. 

On Sinu valik, kas soovid areneda kiiremini Raketi saate toel või mõnel muul viisil, kuid meie ühiskonna ja sinu heaolu huvides julgustan ohutult ja tervislikult oma piire kompama. Rakett69 on selles osas suurepärane ja ohutu viis, kuidas oma piire kombata ja ehk ka avastada, et meie võimete piirid kipuvad olema kaugemal kui me arvame. 

Miks Sinu arvates Rakett69 oluline on?

Rakett69 väärtus seisneb mu jaoks peamiselt kahes punktis: õppimine läbi vigade tegemise ja eeskujud. 

Saates näeme sageli, kuidas osalejad teevad palju vigu enne, kui jõuavad toimiva lahenduseni. Julgus eksida ja oskus eksimustest õppides liikuda sammhaaval õige lahenduse suunas, on ülimalt oluline ning seda mustrit suurele vaatajaskonnale pidevalt näidates loodan, et suudame julgustada inimesi rohkem eksima ja vähem eksimist kartma. 

Kes olid noorte peamised eeskujud 15 aastat tagasi? Ilmselt muusikud, näitlejad ja teised kuulsused. Tänastel noortel on lisaks varasemalt olemas olnud eeskujudele ka suur hulk saates osalejaid, kelle poole vaadata ning sarnaselt on eeskuju rollis ka saate kohtunikud, kes aitavad näitlikustada võimalikke karjääriradasid. Usun ja loodan, et need eeskujud julgustavad noori rohkem suunduma ühiskonnale suurt väärtust loovatele MATIK erialadele. 

Milline on Su töö Rakett69 Teadusstuudiote juhina?

Põnev, stressirohke, täis katsumusi, muresid ja võite. Töö inimestega on miski, mis mind kõnetab. On olnud rõõm meie meeskonda võimestada meie ühiste eesmärkide täitmisel. Iga päev õpin midagi uut ja pidevalt tuleb katsetada uusi viise, kuidas süsteeme paremini ja efektiivsemalt üles ehitada. Kõlab üsna sarnaselt Raketi saatele, eks? Tuleb välja, et ongi. Seejuures ei ole mitte ainult Rakett69 Teadusstuudiote juhi töö selline. Enamik positisoone, kus töötajal on aktiivne roll oma töökeskkonna ja meetodeite kujundamisel, on üsna sarnased sellele, mis Raketi saates toimub. Püüan nautida iga tööpäeva, ka neid päevi, kus murepilved paistavad eriti tumedad. Igas olukorras on midagi õpetlikku, on meie valik, kas soovime seal seda näha või ignoreerida. 

Miks see keskus loodi ja miks seda vaja oli?

Sest meil on puudu insenere, teadlasi, leiutajaid. Rakett69 saade on küll väga tore, kuid otseselt osaleda saab igal aasta vaid 12 inimest. Rakett69 Teadusstuudiotes saame anda palju suuremale hulgale inimestele vahetu kogemuse ja tunde Rakett69 saates osalemisest. Need samad teemad: läbi vigade õppimine ja sammhaaval paremuse poole liikumine on olulised mõtted, mis anname kaasa igale külastajale. Kusjuures eelmisel aastal käis meie juures üle 30000 inimese, kes kõik said oma käte ja peaga proovida lahendada meeskondades ülesandeid, mis saatest läbi on käinud. 

Läbi katsetamisjulguse kasvatamise julgustame ka reaalteadustest kaugemaid lapsevanemaid oma laste teadushuvi toetama. 

Andes võimaluse kooliõpilastel õppekavaga seotud probleemülesandeid meeskondades lahendada, anname neile võimaluse õppida midagi uut enda ja oma meeskonnakaaslaste kohta, samal ajal kui omandatakse teadmisi põneval ning hästi meelde jääval moel.

Rakett69 on juba laienenud saatest keskuseks ja formaat on müüdud välismaale. Kuidas raketimaailm veel suuremat mõju võiks avaldada?

Ma usun, et suur osa vastusest peitubki välismaal. Mõtle vaid kui palju nutikaid lahendusi oleks maailmas juures, kui ühe miljonise rahvaarvuga publiku asemel oleks vaatajaid ja kaasategijaid tuhat korda rohkem ehk üks miljard? Tundub ulmeline, kuid suurtes arvudes peitub suur mõju. 

Sul on ka väljaspool tööd üks suur eesmärk - räägi sellest täpsemalt.

Oleme sihiks võtnud neljase paadiga üle Atlandi ookeani sõuda. Mitte purjetada tuule jõul või sõita mootoriga vaid kasutades inimjõudu. Stardipauk käib 2025 aasta detsembris, sinnani on meil veel veidi aega, kuid ettevalmistused käivad juba täies hoos. Peame tegema kiiresti palju vigu, et õppida ja ületama asudes olla valmis ootamatusteks ning ookeanil vigu vältida. 4800 kilomeetrit pikk ületus võtab aega umbes 40 päeva ning sõuame kogu ületuse vältel kahetunnistes vahetustes - kaks tundi sõuad, kaks tundi puhkad, kaks tundi sõuad, kaks tundi puhkad. Ja nii kuni lõpuni välja. 

Keda see teema kõnetab, siis meie veebilehelt atlandisõudjad.ee saab rohkem lugeda ja meile hoogu anda. 

"Rakett69" teadusvõistlus jätkub juba sel laupäeval kell 19.30 Eesti Televisioonis.