„Rakett69“ toimetaja Greta Külvet: igavaid tüüpe kohtab televisioonis harva

Teadusvõistluse „Rakett69“ osalejad ja kohtunikud on tuttavad paljudele televaatajatele, kuid kaamerate taha jääb veel kümneid inimesi, kes saate ekraanile toomisega tegelevad. Väga oluline roll on toimetaja Greta Külvetil, kes kirjutab valmis stsenaariumi, intervjueerib osalejaid ning tegeleb veel paljude oluliste etappidega.

Greta, mida kujutab endast teletoimetaja töö?

Teletoimetaja töö on justkui niit, mis seob kokku kõigi teiste meeskonnaliikmete töö ja annab sellele selge vormi, mis jõuab tervikliku telesaate kujul lõpuks televaatajani.

Milline on sinu tavaline tööpäev?

Mul ei ole tüüpilist tööpäeva. Kuna töötan ka spordimeedia spetsialisti ja režissöörina, võin veeta tööpäeva nii mõnel Euroopa laskesuusastaadionil pilte tehes, uudistesaate režissöörina otse-eetris või hoopis kodus diivanil sülearvuti taga „Rakett69“ stsenaariumit kirjutades. Mu mitmed ametid viivad mind väga erinevatesse kohtadesse, kus ootavad eriloomulised olukorrad, mis nõuavad väga mitmekülgseid oskusi ja head ajaplaneerimist. Kuigi vahepeal võivad erinevad tööd samale ajaperioodile kokku sattuda ja seeläbi väsimust tekitada, siis laias plaanis hoiab selline vaheldus väga värskena ega lase tüütul rutiinil tekkida.

Milline on su töö Rakett69 saate juures?

Minu ülesandeks on mõelda koostöös teadustoimetusega saadete teemasid ja ülesandeid, kirjutada valmis stsenaarium, intervjueerida võttepäeval võistlejaid ja kohtunikke ning hiljem saade ka otsast lõpuni kokku panna. Võiks öelda, et toimetaja on üks vähestest inimestest „Rakett69“ juures, kes osaleb väga aktiivselt igas saate valmimise etapis – teema mõtlemisest kuni saate eetrisse minekuni.

Mis sulle selle töö juures enim meeldib?

Kõige toredam osa „Rakett69“ toimetaja tööst on kohtumine ägedate ja andekate noortega. Ilmselt veedan nendega kogu hooaja jooksul intervjuuruumis vesteldes kokku vähemalt 24 tundi. Ja mida aeg edasi, seda rohkem nalja seal saab. Noorte areng rääkijana esimesest saatest viimaseni on väga tähelepanuväärne.

Mis on kõige raskem?

„Rakett69“ tegemise juures tuleb arvestada, et võttepäevad on peaaegu alati väga pikad ja ka hiljem saadet kokku pannes ei saa lähtuda põhimõttest, et kell 17 nö „pastakas kukub“. Kui eetri kuupäev läheneb, siis ei saa tööd lõputult edasi lükata, isegi kui parasjagu ühtegi head mõtet ei tule. Küll aga on elu näidanud, et lõpuks see hea mõte ikkagi alati tuleb ja ka kõige segasemad saatelõigud on võimalik muuta loogiliseks. Ka kõige raskematel hetkedel ei tohi latti lihtsalt väsimusest alla lasta.

Mida sa Rakett69 saadet tehes ise enim õppinud oled?

Ma olen „Rakett69“ saadet tehes õppinud seda, et järjepidevus viib sihile. Enne enda esimest hooaega tundus mulle, et materjali kogus, mida võtteperioodi jooksul peab tootma ja hiljem kokku panema, on üsna hoomamatu. Seega ma polnud ma täiesti kindel, et mul jõud sellest üle käib. Tegelikkuses pole aga hullu midagi, kui võtta üks samm korraga ja see samm ka alati korralikult läbi mõelda. Olen väga rahul, et otsustasin selle väljakutse vastu võtta.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Ma ei mäleta, et mul oleks olnud lapsena väga selget visiooni, kelleks ma saada tahan. Ka koolis sain kõigi õppeainetega üsna võrdselt hästi hakkama. Tulevase eriala valisin alles 12. klassi kevadel.

Kuidas sinust sai teletoimetaja?

Minust sai teletoimetaja eelkõige tänu sellele, et olen bakalaureusekraadi poolest ajakirjanik ja magistrikraadi poolest telerežissöör. Tunnen, et need kaks haridust on mind teletoimetaja tööks väga hästi ette valmistanud. Ilma visuaalse mõtlemiseta pole võimalik televisioonis töötada, isegi kui kirjutava ajakirjaniku või toimetajana võib inimene olla oma ala täielik tipp.

Kas astusid kooli kindla sihiga just teletoimetajaks saada?

Ma astusin Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppesse juba eos eesmärgiga töötada televisioonis, mitte kirjutavas meedias. Olin 12. klassis käinud „Ringvaates“ töövarjupäeval ning seal tutvustas mulle ja teistele töövarjudele toimetuse tööd saate toonane toimetaja Kajar Kase, kes ütles, et selleks, et televisioonis töötada võiks õppida näiteks ajakirjandust. Täitsin kohusetundlikult Kajari korraldust. Magistriastmes võtsin sihi juba Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli televisiooni tootmise erialale, kus keskendusin eelkõige režiile.

Mis koolis sa varem käisid ja mis õppeained siis lemmikud olid?

Kõik 12 aastat käisin ma koolis Tartus Miina Härma Gümnaasiumis, mida meenutan kui väga toredat aega tarkade inimeste keskel. Kõige tugevam olin ma koolis keemias, kuid sain väga hästi hakkama ka eesti keele ja matemaatikaga. Kõige vähem meeldisid mulle bioloogia ja ajalugu.

Millist rolli mängisid õpetajad su karjääri ja valikute kujunemisel?

Minu karjääri valikul õpetajad väga otseselt rolli ei mänginud, sest meil koolis meediaõpet ei olnud. Telepisiku süstis minusse tõenäoliselt vanaema, kes töötas televisioonis üle 50 aasta ja võttis mind lapsena nii mõnigi kord telemajja kaasa. Küll aga on mul olnud ülikoolis väga mitmeid legendaarseid oma ala tipptegijatest õppejõude nagu Marju Lauristin, Priit Pullerits, Hagi Šein, Olle Mirme ja paljud teised, kes on tekitanud minus aastate jooksul kindlust, et tegin õige erialavaliku.

Kas võid jagada mõnda olulist õppetundi või inspireerivat hetke, mis kooliajast meeles on?

Ma mäletan selgelt, kuidas klassijuhataja küsis minult 11. klassis arenguvestlusel, et miks ma järgmise perioodi valikaineks meedia valisin. Vastasin, et ilmselt ma ei puutu meediaga enam kunagi elus kokku, seega hea oleks vähemalt midagigi sellest valdkonnast teada. Läks aga nii, et valikaineks tookord gruppi kokku ei saadud ja mina otsustasin järgmisel aastal hoopis kogu oma töise elu meediale pühendada. Elu võib üllatada.

Mis on ägedaim väljakutse või võimalus, mis teletoimetajana on sul juhtunud?

Teletoimetajana on täiesti tavaline kohtuda sama päeva jooksul mitme maailmameistri, hinnatud muusiku, tipp-poliitiku või suurettevõtte juhiga. Minu jaoks teevadki teletöö ägedaks just inimesed – nii need, kes on kaamera ees, kui ka need, kes jäävad kaamera taha. Igavaid tüüpe kohtab televisioonis harva.

Milliste saadetega sa veel tegelenud oled?

Magistriõpingute ajal võttis Ivar Vigla mind „Reporterisse“ assistendiks tööle, mis oli väga hea viis kooli kõrvalt igapäevase teletöö kogemust saada. Paar aastat olin vahepeal „Reporterist“ eemal ja tagasi tulles istusin juba režissööritoolile. Viimasel kahel aastal oleme koos kursusevenna ja „Rakett69“ režissööri Kristo Veinbergiga aidanud Kinoteatri meeskonnal teha saateid „Kinoteatri MM Katarsis“ ja „Kinoteatri õhtune vöönd“. Hiljuti sain panustada Andrei Zevakini ja Robin Valtingu „Eesti Muusikaauhindade“ kolm tundi kestvasse maratonstriimi.

Millise saate toimetaja tahaksid veel olla?

Kindlasti võiks kunagi teha ühe ägeda reisisaate, kuna ma väga naudin erinevate põnevate kohtade külastamist. Ka meeldivad mulle kõikvõimalikud suurürituste ülekanded.

Millist nõu annaksid noortele, kes kaaluvad karjääri televisiooni- või meediavaldkonnas, arvestades oma kogemusi ja õppetunde?

Mina soovitan kindlasti minna õppima Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialale, et saada korralik arusaam sellest, mis see meedia üldse on. Kõik oskavad meediat tarbida, aga selle toimimist ja nüansse mõistavad vähesed. Kuigi akadeemiline meediaõpe võib küll tunduda väga teoreetiline, siis lõpuks tasub see ära, sest muudab probleemide mõistmise ja sõnastamise lihtsamaks. Suviti tuleks teooriat täiendada praktikatega erinevates meediamajades.

Teadusvõistlus „Rakett69“ jätkub juba sel laupäeval kell 19.30 Eesti Televisioonis.