Uudisteankur Veronika Uibo: ma ei väsi tänapäeva noori imetlemast

Veronika Uibo tervitab televaatajaid pea iga päev Eesti Televisiooni saates Terevisioon, kus ta varahommikuti uudisteankruna enesekindla ja asjalikuna särab. Laupäeval astus ta aga üles uudses rollis: noorte teadusvõistluse „Rakett69“ külaliskohtuniku omas. Milline oli Veronika enda koolitee, miks temast sai õpetaja ja kuidas seejärel karjääripöörde tegi?

Veronika, millised on Su mälestused kooliajast?

Omandasin üldhariduse Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, mis 2015. aastal muutus põhikooliks. Rahvasuus räägiti omal ajal, et Kreutz on Võru linna eliitkool, kus ainult targad käivad. Need jutud olid küll naljaga räägitud, et teiste linnakooli õpilastega rivaalitseda, aga ega natuke uhke ikka oli ka just Kreutzus õppida.

Käisin seal kõik 12 aastat, kuigi gümnaasiumi sisseastumiskatsed läksid mul enda meelest nii kehvasti, et olin kindel, et pean kooli vahetama. See põhikoolist gümnaasiumisse üleminek on hästi meeles. Siis vist tundsingi esimest korda, et mingi suurem muutus on tulemas, et vot nüüd ma pole enam laps ja nüüd alles läheb raskeks. Naljakas, kui vähe me elust mingitel ajahetkedel teame!

Milline õpilane Sa olid?

Ma ei olnud kindlasti silmapaistev õpilane. Mu hinded olid kesised, sest väga palju energiat ja tähelepanu läks koduse olukorraga hakkama saamiseks. Tundides kippusin pigem unistama kui pühendunult õpetajat kuulama. See-eest olin alati eeskujuliku käitumishindega ja kellelegi vastu ei vaielnud. Selline tüüpiline hall hiireke. Hoolsus oli tihti „hea“, mis küll samas tekitas pidevalt trotsi, et mis mõttes - mul oli imeilus käekiri, vihikud täidetud ja puhtad, asjad alati korrektselt kaasas.

Millised õppeained eelkõige meeldisid ja miks? Ning millised üldse ei meeldinud? Kas olid mõned õpetajad, kes Sind eriti positiivselt mõjutasid?

Eesti keel ja inglise keel olid mu vaieldamatud lemmikud ja seda kindlasti minu õpetajate pärast. Ilmselt oli neis ainetes lihtsam ka sellepärast, et väikesest peale meeldis mulle raamatuid lugeda ja inglise keelt kuulsin alalõpmata raadiost, kui muusikat kuulasin. Aga jah, ma poleks ülikooli suundunud sooviga edasi õppida kas eesti või inglise keelt, kui poleks olnud õpetaja Merlet ja õpetaja Mailat. Mõlemad olid eelkõige ikkagi inimesed ja oskasid teha head nalja. Mõlemad olid ranged, aga jagasid ka endast tükikesi. Näiteks mäletan siiani, et õpetaja Maila lemmiklaulja oli Kate Bush.

Humanitaar, nagu ma olen, siis ega mulle matemaatika ei meeldinud küll. Seal oli oma võlusid, tõenäosusteooria pani mind küll rohkem elama, aga siinus, koosinus ja tangens tekitavad siiani õudusjudinaid.

Millal jõudsid arusaamiseni, mida edasi plaanid õppima minna?

Tagantjärele ma ei teagi, kas ma lõpuni arusaamiseni jõudsin, pigem läks kõik kuidagi iseenesest ja loomulikku rada pidi. Õpetajana ei kujutanud ma end kunagi ette, kuigi minu enda kaks lemmikut mind justkui suunasid. Samas oli keskkooli lõpetades minu ümber ühtäkki mitu inimest, kes haridusteadustes õppisid. Niisiis keskkonna mõjul läksin ka ja valisin suunaks eesti keele, sest inglise keele lävendist jäi täpselt üks punkt puudu. Läksin teadmisega, et kui ei sobi, vahetan aasta pärast eriala. Mind visati kohe sügavale eesti keele filoloogia ainetesse ja eriala vahetamise mõte kasvas jonniks läbi närida.

Miks siis Sinust õpetaja sai? Mida hindasid selle ameti juures enim?

Kui kõik seosed omavahel ühendada, et minu enda õpetajad mind mõjutasid, minu lähikond, õppima asumine haridusteadustesse – ei paistnud väga teist varianti, kuigi oma peas püüdsin tõrjuda mõtet õpetajaks minna. See hirmutas mind kohutavalt. Kui ma oleksin toona teadnud, kuidas see amet mulle külge kasvab, ma oleksin end poole rohkemast muretsemisest säästnud.

Õpetajatöös on nii palju põnevat ja head! Esiteks mind on alati köitnud panus, mille saan õpetajana noortele ja ühiskonnale anda. Kuna minu enda kooliaeg oli pigem raske ja segane, teadsin, et tahan sarnases olukorras õpilastele ise kuidagi toeks olla. Üks suuremaid plusse ongi kogu see nooruslikkus, milles õpetaja päevast päeva viibib. Ma ei väsi tänapäeva noori imetlemast, kui teadlikud ja küpsed nad tihti on. Hindasin selle töö juures ka pidevat enesearengut. Võib minna ka teistpidi, kui mugavaks muutuda, aga mina tundsin küll, et pidevalt sain midagi uut teada ja õppisin iga aastaga ka ennast paremini tundma. Plusse on veel: pikk suvepuhkus, enamasti vabad nädalavahetused, paindlik töögraafik, iseseisvus ja loominguvabadus tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel, tööpäevad on alati erinevad, võimalus mõjutada paljusid inimesi ja süstida neisse õigeid väärtusi.

Mis õpetajaameti kõige keerulisemad aspektid olid?

See pole ilmselt iga aineõpetaja puhul nii, aga mina tundsin, et töökoormus oli liialt väsitav. Kui alguses tundus see iseenesestmõistetav, sest alustava õpetajana tulebki rohkem panustada, et hiljem lihtsam oleks, siis kogu oma 10 aasta vältel ma ei tajunud, et koormus ajas kergenenud oleks. Keel ja kirjandus on mõlemad ühed kõige tekstimahukamad ained, seega enamik minu õhtutest möödusid kas arutlevaid kirjandeid hinnates või kirjandusteoste esseesid analüüsides. Ühel hetkel ei suutnud ma enam väga hästi ära hoomata, et vaid ühe tunniga tekib mulle 35 600-sõnalist teksti, aga nendega tegelemiseks kulub minul umbes 35 tundi.

Miks Sa sellest ametist loobusid?

Kuna ma hirmsasti tahtsin, et õpilased oskaksid hästi arutleda ja maailma mõtestada, kippusin võibolla liiga põhjalik olema, tahtsin näha suuri muutusi lühikese ajaga. Samal ajal maadlesin enda väsimusega suurest koormusest ja ma usun, et see oligi kehv kombinatsioon lõpuks.

Mäletan, kuidas üks noormees teatas klassis pärast oma kirjandi kättesaamist, et „õpetaja, teie tagasiside on pikem kui mu kirjand!“, aga järgmise töö puhul jätkus laias laastus sama muster. Kindlasti mitte kõikide õpilaste puhul, väga paljud noored imesid minu näpunäiteid käsnana endasse, aga õpetajana tahtsin, et kõik oleksid 100 protsenti järgmisel korral paremad. Või siis vähemalt ülejärgmisel korral. Tänapäevase normkoormuse ja tingimuste juures peab aga suutma natuke vabamalt võtta ja ennast hoidma. Mina vist lõpuni ei osanud ideaalset keskteed leida, sest mis jääb õpetaja rollist alles, kui ta loobub kirest sütitada oma õpilasi paremateks kirjutajateks, kunstnikeks, arvamusavaldajateks, matemaatikuteks, füüsikuteks.

Kas mingite tingimuste muutumisel oleksid valmis end taas õpetajana nägema?

Kindlasti olen valmis, seda ust ei ole ma enda järel pauguga kinni löönud. Muutuma peab kõik see, mille nimel õpetajad aasta alguses streikisid. Süsteemis peab koormuse üle vaatama, suurendama diferentseerimist, tagasi tooma karjäärimudelid, mis päriselt motiveeriksid hariduses jätkuvalt töötama. Ma ei näe, et siin midagi ilmvõimatut oleks, puudu on seesama, mis ka toona läbirääkimistel korduvalt kõlas – tahe.

Peale õpetajaametit sai Sinust „Aktuaalse kaamera“ ilmateadustaja ja nüüd hommiku-uudiste ankur. Oled töötanud ka raadios ning ajalehetoimetuses. Millest sellised valikud?

11. klassi uurimistöö kaitsmisel ütlesid mulle õpetajad, et publiku ees olemine tuleb mul väga loomulikult ja soovitasid mul kindlasti mõelda eriala peale, mis nõuaks avalikku esinemist. See oli üks „vihje“, mis mul kooliajast külge jäi. Karjääriõpetus kui selline oli minu ajal veel üsna lapsekingades ja ma ei mäleta, et oleksin sealt saanud selgeid suundi, kuhu oma eluga minna. Salaja unistasin raadios töötamisest, sest raadio ja muusika olid mulle pidevalt kaaslasteks, aga mingi materialistlik hirm takistas seda valdkonda lähemalt uurida. Mida aeg edasi, seda rohkem kuulasin ja vaatasin ka uudistesaateid ning kujunesid teatud eeskujud, kes tundusid ägedad inimesed ja ka väga professionaalsed oma töös. Kui siis 2014. aastal jõudis minuni kohaliku raadio töökuulutus, et vajatakse hommikuprogrammi saatejuhti, siis tegutsesin kiirelt ja sihipäraselt. Napsasin töö endale, tegin seda mõnda aega ja sain maitse suhu. Hea maitse oli. Sealtmaalt vaagisin, kuidas saaks meediaga rohkem tegelda. Kapitalistlik mõtlemine ei lubanud uuesti ülikooli täiskohaga ümber õppima minna, sest olin juba täiskohaga õpetaja ja arved vajasid maksmist. Õpetamise kõrvalt arendasin end iseseisvalt. Võtsin siit-sealt koolitusi, kasutasin oma meediatarkusi omakorda koolis õpilaste peal, suveti töötasin jälle kas raadios või ajalehes, kuniks minuni jõudis „Aktuaalse kaamera“ ilmateadustaja konkurss. See oli toona minu jaoks paras karussell, aga siht oli silme ees: tegelda ise lõpuks uudistega. Ma vist võin oma senise õppimise- ja tööelu kokku võta kahe sõnaga: hiline tärkaja.

Kas Sul on karjäärialaselt veel unistusi, mille poole pürgid?

Kindlasti on, aga praegu on need seotud pigem enesearenguga. Tahan jõuda sinna, kus saan endale ise südamerahus öelda, et olen hea ajakirjanik.

Sa oled siiani usin harrastussportlane - kas said spordipisiku juba noorena külge?

Usin on praeguse elutempo juures tugevasti liialdatud, aga püüan oma tervise heaks võimalikult palju trenni jõuda küll. Hakkasin sportlikuks alles hilistes kahekümnendates, siis oli see selline otsustamise küsimus pigem. Üsna pea sai selgeks, et kui minuga oleks noorest peast tegeldud ja suunatud, oleksin täna spordivallas ilmselt kõvem tegija. Mulle endale vähemalt on tundunud, et teatud aladel olnuks mul potentsiaali küll. Aga jah, sport on hea, olgugi et mina sellega vähe olen tegelenud.

Laulad ka bändis ja mängid kitarri - kas seegi hobi on lapsepõlvest pärit?

Lapsena uhkustasin sõprade ees, et mul olid kõik raadiost mängitud laulude sõnad peas ja ega olid ka. Tihti istutasin naabripoisid ja -tüdrukud majaesisele trepile, et nemad oleks nagu publik ja mina siis laulsin neile. Mul olid järgemööda kõik erinevate ajastute mängijad olemas, alustades raadiomakist, siis tuli kassetimängija, siis kaasaskantav CD-mängija, siis MP3-mängija, nüüd vinüülimängija. Muusika oli jah juba lapsena natuke nagu põgenemistee reaalsusest ja pakkus lohutust.

Millega lisaks nendele hobidele veel tegelesid?

Ülikooli algusaastatel sain aru, et oskan vist päris hästi joonistada. Kritseldasin oma lõbuks erinevaid kuulsusi söepliiatsitega ja panin Facebooki sõpradele vaatamiseks. Ühel hetkel hakkasin neid tähtpäevadeks kinkima, sõna levis ja tulid esimesed tellimused. Paari aastaga joonistamise armastus suri, sest kui võrrandisse tekkis raha ja kohustus, siis ma ei nautinud seda enam ja pliiatsit pole joonistamiseks enam aastaid kätte võtnud. Võib-olla kunagi!

Millist nõu annad noortele, kes alles otsivad oma teed. Kuidas neid valikuid teha?

Minu tee otsimine on väga pikk olnud ja ma tahan öelda, et ka see on okei, kui kooli ajal ei teagi veel kuhupoole ristteel kalduda. Ma arvasin, et näiteks kolmekümnendaks eluaastaks peab raamatu järgi kõik selge olema ja pean „valmis“ inimene olema, aga tegelikult on okei, kui mõne asja vastu huvi kaob ja tekib uusi mõtteid. Vastupidi, see ongi normaalne. Sellistel minutaolistel noortel ei maksa liialt muretseda. Kui kohe ei saagi aru, mida täpsemalt valima peaks, siis tasub proovida oma huvid praktikasse panna, nii saab teinekord mõtted selgemaks. Näiteks on mul praeguseks hea meel, et ma rakenduslikku kunstikõrgkooli Pallasesse sisse ei saanud, sest kui joonistamine mind juba lühikese tööotsana ära tüütas, mida ma siis selle kunstiharidusega nii väga pihta oleks hakanud. Lõpuks tuleb kõik omal ajal ja võib-olla see ongi õige aeg.

Millised tähelepanekud võtsid kaasa Rakett69 salvestuselt?

Raketi noori ma vaatan suure imetlusega. Heas mõttes kadedalt ka, sest nende loogiline mõtlemine, teadmised ja huvi loodusainete vastu on minu silmis erakordsed. Lisaks on nad humoorikad ja vaba suhtlemisega, nii et pole kahtlustki, et nad lähevad lendleva kergusega läbi elu. Igatahes hoian pöidlaid ja rokkige täiega!

Teadusvõistlus „Rakett69“ jätkub Eesti Televisioonis 23. märtsil kell 19.30.