Geograafiaõpetaja Piret Karu: mida rohkem tead, seda põnevam on maailmas ringi liikuda

Teadusvõistlusel „Rakett69“ kohtunikurollis tegutsenud Tallinna Reaalkooli geograafiaõpetaja Piret Karu leiab, et õpetajatöö on tõeliselt võimalusterohke. Ta julgustab kõiki hakkajaid noori ennast koolis proovile panema. Miks temast endast õpetaja sai?

Miks Teist sai just geograafiaõpetaja?

Mul on nähtavasti väga vedanud inspireerivate õpetajatega. Alustasin kooliteed tänases Tarvastu gümnaasiumis. Minu algklassiõpetaja viis meid tihti ümbruskonda matkale, õppekäigule või hoopis ravimtaimi koguma. Sel ajal oli päris tavaline, et algklassilapsed jaksasid 5-7 kilomeetrit kõndida või 20 kilomeetrit rattaga sõita. Edasine koolitee viis Tartu 5. Keskkooli, kus gümnaasiumiosas oli bioloogia-geograafia eriklass. Tänapäeva mõistes valikaineid õpetasid Tartu Ülikooli loodusteadlased, saime osa praktikumidest laborites, ülikooli loodusmuuseumis ja välitöödest maastikul. 80ndatel toimusid toredad koolinoorte turiaadid, 5-6 päevased matkaüritused õpilastele, ja matkamine oli sport. Nii möödusid mitmed koolivaheajad klassikaaslastega mööda Eestimaad kõndides. Praegu ei kujuta ettegi, et novembri esimesel nädal võiks hulkuda Haanjas või Karulas, nautida päikest, esimest lund, niiskeid riideid ja mis salata, ka priskeid ville. Pärast keskkooli lõpetamist tundus õppimine Tartu Ülikooli geograafia osakonnas päris loomulik valik. Sel ajal olid looduteadused üldse väga populaarsed ja suure konkursiga erialad.

Mis siiski just õpetaja?

Ülikoolis sain aru, et minus teadlase ja keskkonnaametniku soont ei ole. Õpetajatöö on ju väga vahelduse- ja võimalusterohke. Julgustan kõiki hakkajaid noori ennast koolis proovile panema. Vähemalt geograafiaõpetaja saab koolitöösse põimida teda ennast kõnetavaid teemasid ja tegevusi, vesta seiklusjutte maalt ja merelt ning jagada oma kogemusi. Oma kooliajast olen võtnud kaasa teadmise, et õuesõpe ja väikesed seiklused rikastavad õppetööd.

Mis Teid geograafia juures enim võlub?

Naljatamisi on öeldud, et geograafia on kõik see, millega geograafid tegelevad. Arvan, et geograafia on kõige enam seoseid loov õppeaine. Geograafi jaoks ei ole olemas igavat geograafilist kohta, meid ümbritseb alati looduskeskkond ja inimühiskond. Ja kui ei ümbritse, siis saabki mõtiskleda selle üle, miks on teisti. Geograafiaga tegelemine pakub võimalusi imetleda looduse mitmekesisust ja inimeste võimekust tulla toime keerulistes loodusoludes.

Tänapäeva geograafia teevad põnevaks tehnoloogilised väljakutsed, geoinfosüsteemid, veebikaartide kasutamine ja võimalus ise lihtsalt andmeid koguda ning kaarte luua. Kui oleks rohkem aega, sooviksin selles valdkonnas rohkem osata.

Mööda ei saa minna ka asjaolust, et geograafid on ka väga vahvad, sõbralikud ja koostööks ning seiklusteks valmis inimesed! Rõõm on tõdeda, et seda kinnitavad ka endised õpilased, keda õpingud on viinud geograafiaradadele.

Mis on need peamised teadmised ja oskused, mida õpilased peaksid geograafiatundidest ellu kaasa võtma?

Usun, et kooligeograafia annab väga palju teadmisi ja oskusi igapäevaks elus toimetulekuks. Geograafia annab oskuse orienteeruda, kasutada kaarte nii paberil kui nutiseadmes.

Oma õpilastele räägin alati, et oma kodu, planeet Maad, peab iga Maa elanik väga hästi tundma. Geograafiateadmised on aluseks õigete otsustuste tegemisel ja valede otsuste vältimisel. Iga õpilane osaleb tulevikus ühiskonna elus otsustajate valijana või ise otsuste elluviijana. Väga oluline on teadvustada, et otsustamisele eelneb andmete analüüs ja nähtused on omavahel seotud.

Geograafia on see valdkond, kus jätkub elukestev õpe. Mida rohkem tead, seda põnevam on maailmas ringi liikuda.

Millised on 3 riiki, mida kindlasti soovitaksite külastada? Miks?

Ma ei julgegi anda sellist riigi soovitust. Usun , et iga maa pakub huvitavaid kultuuri- ja looduselamusi. Võimaluse korral võiks siiski külasta looduslähedase eluviisiga rahvaid ja kasutada võimalust olla puutumatus looduses. Globaliseeruvas maailmas on ühetaolisuse teke väga kiire.

Koolireisid võiksid jääda pigem Eestimaa piiresse. Eestimaa tundmine on oluline hariduse ja kultuuri osa. Enne Pariisis käiku peaks ikka Nuustakul ära käima.

Soovitage 3 raamatut, mida noored võiksid lugeda.

Mia Kankimäki „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“ on mõtterännud isepäiste naiste, kartmatute maadeuurijate ja kirglike kunstnike radadel. Raamat pakub julgustust neile, kes soovivad nö kastist välja mõelda või lausa välja astuda. Seda raamatut lugedes hakkad uskuma, et võimatuid eesmärke pole olemas.

Jüri Liivi „Suur rohepesu käsiraamat“ lugemine on hea harjutus kriitilise mõtlemise arendamiseks. See raamat sobib neile, kes tahavad maailma paremaks muuta, aga ei tea veel täpselt, kuidas seda teha.

Tartu ülikooli geograafide ja geoinformaatika asjatundjate koostöös valminud vahva raamat „Viguriga kaardid“ on tore sirvimine pereringis. Kaardid pakuvad põnevaid mõtisklusi nii päevakajalistest sündmustest kui ka Eesti paikadest.

„Rakett69“ 14. hooaja järgmine episood on eetris juba laupäeval kell 19.30 Eesti Televisioonis.