Paul Alexander haigestus 1952. aastal kuueaastaselt lastehalvatusesse, mille tagajärjel jäi ta peaaegu täielikult halvatuks. Haiguse tõttu ei suutnud ta ise hingata ning arstid paigutasid ta metallsilindrisse, kus ta veetis kogu ülejäänud elu. Sellele vaatamata omandas ta juristi diplomi, praktiseeris õigusteadust ja avaldas memuaare.
1952. aastal, kui Paul haigestus, tegid arstid tema kodulinnas Dallases talle operatsiooni, mis päästis ta elu. Kuid lastehalvatuse tõttu ei suutnud tema keha enam ise hingata. Siis pandi ta nn raudkopsu – metallist silindrisse, mis kattis Pauli keha kuni kaelani. Kunstlik kops võimaldas tal hingata. Pärast seda õppis Paul Alexander ise hingama ja võis silindrist lühikeseks ajaks lahkuda.
Enamik inimesi, kes elasid üle lastehalvatuse ja pandi arstide poolt raudkopsudesse, ei elanud kaua. Kuid Paul elas veel mitu aastakümmet pärast seda, kui lastehalvatuse vaktsiini leiutamine 1950. aastatel oli haiguse arenenud riikidest praktiliselt välja juurinud. Paul lõpetas keskkooli, õppis seejärel Texase ülikoolis ja sai 1984. aastal õigusteaduse kraadi. Kaks aastat hiljem võeti ta advokatuuri ning ta jõudis aastakümneid advokaadina töötada.
2020. aastal avaldas ta mälestusteraamatu, mille kirjutamiseks kulus tal väidetavalt kaheksa aastat: plastpulgaga klaviatuuril tippimiseks ja teksti sõbrale dikteerimiseks.
Tänu meditsiini edusammudele asendati 1960. aastateks vananenud raudkopsud kopsuventilaatoritega. Kuid Paul Alexander elas ikka silindriga, kuna harjus sellega ära.
