INTERVJUU | Ajaloolane Liisi Veski: Konstantin Päts kukutas demokraatliku riigikorra

Täna 90 aastat tagasi kehtestas riigivanem Konstantin Päts Eestis autoritaarse riigikorra ja tasalülitas ühiskonna. See soodustas mõned aastad hiljem Nõukogude Liiduga baaside lepingu sõlmimist, märgib intervjuus Fortele Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi poliitilise mõtte ajaloo teadur Liisi Veski.

Pöördelised sündmused said alguse 12. märtsil 1934, kui Konstantin Päts kuulutas Eestis välja kuuekuulise kaitseseisukorra. Ametlik ettekääne oli hoida ära vabadussõjalaste riigipöördekatse. Tegeliku riigipöörde korraldas aga Päts ise. Riigipöördele järgnes ühiskonna ja poliitikaelu tasalülitamine. Sammude legitimeerimiseks pikendati igal aastal erakorralist kaitseseisukorda, ühtlasi võeti vastu hulk uusi seadusi, et autoritaarset võimukorda juurutada. Veski arvab, et Eesti on nüüdseks jõudnud nii kaugele, et suudame tegeleda oma ajaloo vastuoluliste teemadega.

Millised olid teie arvates peamised suundumused, mis päädisid sellega, et Konstantin Päts astus 12. märtsil 1934 riigikogu valgesse saali ja kuulutas välja vaikiva ajastu algust tähistava üleriigilise kaitseseisukorra?

Üks kindel märksõna oli kriis. Iseküsimus on, kui palju oli selles ajas päris kriisi ja kui palju retoorilist kriisi – kriisi kui vahendit, mille abil mingeid poliitilisi otsuseid õigustada või kritiseerida. Siin olid läbi põimunud ülemaailmne majanduskriis ja sisepoliitiline kriis, lisaks geopoliitilised küsimused.

Kui mõelda kitsalt sisepoliitilisele kriisile, siis valitsuste eluiga oli väga lühike, valitses pidev ebakindlus, ajakirjanikud süüdistasid poliitikuid lehmakauplemises ja selles, et parteid ei olnud enam demokraatlikud ja kitsas ring juhtpoliitikuid otsustas justkui kogu poliitikaelu üle. Samas on ajaloolased leidnud, et arvestades poliitilisi ja majanduslikke raskusi, millega veel võrdlemisi noor riik silmitsi seisis, oli Eesti poliitiline süsteem tegelikult küllaltki stabiilne.

Teine oluline arutelude märksõna oli presidendi institutsioon: näiteks Konstantin Päts oli algusest peale rahulolematu selle pärast, et 1920. aasta konstitutsioon oli nii tugevalt parlamentaarne ega näinud ette presidendi institutsiooni. Tema arvates oligi see peamine põhjus, miks valitsused pidevalt vahetusid ja olid justkui parlamendi ripatsid enda otsustusõiguseta. Pätsi arvates oli vaja tugevamat valitsust ja presidenti, kes tasakaalustaks teisi valitsusinstitutsioone. On üsna võimalik, et Päts nägi selles rollis iseennast.

Kolmas väga oluline märksõna oli muidugi vabadussõjalased ehk vapsid. Nende tegevus algas 1920. aastatel, esialgu ikkagi veteranide huve kaitsva organisatsioonina. 1930. aastate alguseks kujunes sellest organisatsioonist aga mõjukas poliitiline tegutseja. Nemad ise muidugi väitsid, et nad ei ole mitte partei, vaid lihtsalt rahvuslik liikumine. Vapsid tulid pildile uute poliitilise agitatsiooni meetoditega, mis tegid nad paljude seas kiiresti populaarseks. Samas olid nad paljudele ka vastumeelsed ja neis nähti kodukootud fašiste.

Ambitsioon poliitilise jõuna võimule pääseda oli neil muidugi olemas, oli neil ju oma riigivanemakandidaatki: Andres Larka.

Jah, muidugi oli. Tegelikult osalesidki nad kohalike omavalitsuste valimistel 1934. aasta jaanuaris. Eriti hästi läks neil suuremates linnades. On arvatud, et eelkõige tänu tööliste toetusele. Maapiirkondades oli toetus väiksem. Vapside tegevust uurinud ajaloolane Andres Kasekamp väidab, et vapsid kujunesid de facto poliitiliseks parteiks hiljemalt juba novembris 1932, kui nende kongressil võeti vastu otsus, et nende liikmed ei tohi kuuluda poliitilistesse parteidesse.

Muide, mis ametit Konstantin Päts 12. märtsil pidas? Möödunud aasta sügisel oli temast saanud ajutine valitsusjuht?

1930. aastate alguseks välja kujunenud poliitilises olukorras olid paljud nõus, et põhiseadust tuleks muuta. Oma põhiseaduslikke projekte pakkusid välja erinevad poliitilised jõud. Vapsid olid ainsad, kelle põhiseaduse muutmise kavand 1933. aasta oktoobri rahvahääletusel läbi läks. Sellega seoses astus tagasi Jaan Tõnissoni valitsus ja riigivanemaks sai Päts.

Ametlikult oli tegu vaid põhiseaduse muudatusega, kuid täiendused olid nii ulatuslikud, et räägiti siiski uuest, vapside põhiseadusest. See jõustus 1934. aasta jaanuaris. Uue põhiseaduse kohaselt hakati eristama riigivanema ja peaministri rolli. Ajutiselt sai Pätsi ametinimetuseks peaminister riigivanema ülesannetes – seda kevadeni 1934, kui oleksid pidanud toimuma riigikogu ja riigivanema valimised.

Kui proovida 12. märtsi 1934 sündmusi lühidalt kokku võtta, siis mis tol päeval Eestis täpsemalt toimus?

Ettevalmistused riigipöördeks olid alanud juba mõnevõrra varem, kuid pöördelised sündmused algasid tõepoolest 12. märtsi pärastlõunal. Päeva ajal rivistati Tondi sõjakooli aspirandid kooli õuele ja saadeti linna peale eriülesannet täitma. Osa mehi saadeti vabadussõjalaste peakontori juurde, teised Toompeale. Algasid vabadussõjalaste arreteerimised.