KUULA | Siiri Liiva: 20. eluaastatel lähtusin sellest, et isegi, kui kartsin midagi, tegin selle ära

Vabatahtlik Kolumbias, vahetustudeng Prantsusmaal, podcasti-tegija ja ajakirjanik – tänase taskuhäälingu külalise Siiri Liiva teekond võib näida ootamatu, aga tagantjärele siiski väga loogiline. Selles osas, kuidas Erasmus tema teekonnale kaasa on aidanud.

Liiva räägib, miks oli pärast Valga maakonnas Puka koolis käimist astumine Miina Härma Gümnaasiumisse kultuurišokk ning kuidas ta sellega kohanes. „Töötasin Härmas ennast ka korralikult üles,“ meenutab Liiva. „Oli koolinädalaid, mil magasin öösel kolm-neli-viis tundi, sest tegin kooliasju.“

Ootus talle ja ka kindel eesmärk oli minna ülikooli.  Ja selleks tuli pingutada. Esialgu tahtis Liiva saada küll inglise keele õpetajaks, kuid ülikooli astudes langes liisk siiski riigiteaduste kasuks. Seda ta ka tegi ning õppis seal riigiteaduseid ning avalikku haldust. „Kogu austuse juures õpetajate vastu, ma ei kujutaks oma elu praegu õpetajana ette,“ märgib ta.

Liiva jagab ka oma kogemust vahetustudengina Prantsusmaal õppimise ajast ning kuidas ta sai hakkama prantsuskeelsete õppeainetega. See oli kahtlemata keeruline. „Lõpuks kirjutasin prantsuskeelse essee ja kui õppejõud selle ette võttis, pelgasin, et ta hakkab norima mu keelekasutuse kallal,“ räägib Liiva ja toonitab, et prantslased ka on oma keele suhtes äärmiselt tundlikud. „Aga õppejõud hakkas vaidlema hoopis mu mõttekäiguga,“ naerab ta. See oli tema jaoks üks väga uhkeid hetki.

Aga kogemus andis talle julgust võtta ette uusi seiklusi, näiteks minna Kolumbiasse vabatahtlikuks. Teades, et ta ei räägi hispaania keelt. Sest ta mõistis, et oli ka enda prantsuse keele oskust ja kohanemisvõimet alahinnanud.

Juttu tuleb ka Supilinnast, haridussüsteemist ning mida oleks tema tahtnud 16-aastasena õpetaja käest kuulda.

Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri tegemistega saad end kursis hoida meie veebilehel eeagentuur.ee, Facebooki lehel või Instagramis @erasmuselood.