Ettevõtja ja IT-visionäär Taavi Kotka: meil on vanematena kohustus lapsed eluks ette valmistada

Ettevõtja ja insener Taavi Kotka on teinud muljetavaldava karjääri nii era- kui ka avalikus sektoris ning arendab hetkel enda asutatud idufirmat KOOS.io. Juba aastaid on ta panustanud ka haridusvaldkonda: asutanud tüdrukute tehnoloogiakooli HK Unicorn Squad, loonud haridus-avastuskeskuse Rakett69 Teadusstuudiod ning pannud välja eripreemiad teadusvõistluse Rakett69 võistlejatele. Miks ta seda teeb?

Taavi, mis koolides Sa käisid?

Kooliteed alustasin Paides, keskkoolis käisin Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Paides oli konkurentsi vähe ja see, et ma Treffnerisse läksin, oli mu elu üks parimaid otsuseid.

Mis Su hobid väikese poisina olid?

Mängisin korvpalli, kuna klassivenna isa hakkas poistele trenni tegema. Paides ei olnudki palju muid valikuid, kui et kas mängida puhkpilli, malet või kossu. Kergejõustiku või jalgpalliga sai ka tegeleda, aga üsna vähe. Korvipalliväljakud olid olemas ning veetsin oma suved peamiselt seal. Näiteks peale vihmast ilma olid väljakul veeloigud, kes olid vastasteks, nendest tuli mööda triblada, et pall märjaks ei saaks. Treffneris olin koolimeeskonna kapten. Kõlab nagu Al Bundy (naerab). Meil oli üldse väga kõva kossuklass.

Malet mängisin samuti, kuna mu isa oli maletreener ja ema oli samuti hea maletaja, Eesti meister lausa. Täna mängin umbes samal tasemel, mis ma omal ajal mängisin, mu ELO oli siis 1800-2000. Vanemad samas ei sundinud midagi tegema, pigem nad lasid need valikud mul endal teha.

Ma olen sellest põlvkonnast, kes said endale teismelisena arvuti: mul oli ligipääs arvutitele alates 9-10-eluaastast. Lisaks ostis isa aastal 1992 meile koju arvuti. Arvuti maksis sellel ajal 15 000 krooni ja sama raha eest oleks saanud mitu autot või maja. Minu erialavalikut see kindlasti mõjutas, selles osas oli isa äärmiselt ettenägelik.

Ega ma selle arvutiga midagi suurt tollel ajal teha ei osanud, peamiselt mängisin. Mängud läksid ressursinõudlikumaks, mistõttu tuli arvutit täiendada ja võimsamaks kruvida. Eks see kõik arendas ja valmistas tulevikuks ette.

Milline õpilane Sa olid?

Paides olin nohik ja puhas viieline (va. inglise keel, kus meil ei olnud head õpetajat). Isa ütles kohe, et Treffneris mul kindlasti kõik hinded langevad ühe palli võrra. Matemaatika läks endiselt väga hästi, aga keeltes olen alati nõrgem olnud. Pigem olin siis nelja-viieline ja ikkagi nohik.

Kas õpetajatel oli Sinuga raske?

Eliitkoolides on gümnaasiumiastmes lihtne olla õpetaja. Sama Treffneris. Kogu klass on täis edasipüüdlikke noori, kellel on kõigil oma tõestamisvajadus. Sinna saab ju vaid katsetega. Õpilastel on vedru ja motivatsioon sees olemas. Klassis ei olnud omavahelist võistlust, aga oli mõnusalt terve konkurents, kõik panime hästi. Tartus toimusid 5 kooli kohtumised ja ikka jube hea tunne oli, kui läksid klassivendade-klassiõdedega välja ja lõid platsi puhtaks. Tõesti hea tunne. Treffneris oli meelsus teistsugune, näiteks avaaktusel mängis koolibänd Metallicat, abituriendid tegid kooli direktoriga koos hoovis suitsu jne. Sain kohe aru, et olen õiges kohas, et see on minu kool, kuigi ma ei suitseta (naerab).

Millised õppeained Sulle lisaks matemaatikale meeldisid ja miks?

Tegelikult ei olnud õppeainetega väga probleeme. Pigem võin välja tuua, mis mulle ei meeldinud. Mulle ei meeldinud üldse vene keel. Ma ei saanud seda kätte, kuigi meil olid väga head õpetajad.

Üleüldse. See, kuidas meie haridussüsteemis keelt õpetatakse, on suurim kuritegu laste suhtes. Õppida 10 aastat vene keelt ja ikka ei suuda rääkida - mis asi see on? See on aja raiskamine. Oleks olnud 3 või 5 kuud keelekümblust ja keel oleks suus olnud.

Ma ei taha haridussüsteemi korralduse kohta väga sõna võtta, aga keeleõpe vajab reformi. Me raiskame täna meeletult tunde keeleõppele, millel ei ole tulemust. See on kuritegu.

Kas käisid võistlemas ka olümpiaadidel jms?

Ikka, olümpiaadid olid lausa kohustuslikud. Meil oli samas klassis juba nii kõva tase matemaatikas, et kui kahe parema hulka ei jõudnud, siis enam vabariiklikku vooru ei pääsenud.

Kui oluline on õpilasi omavahel võistlema panna?

Sõltub, mida ja millal. Kui on matemaatika või midagi, millel on põhi all olemas, siis see on tervitatav. Võistlemine sunnib end kokku võtma, pead pingutama.

Unicornide liikumises oleme saanud jällegi tüdrukud tehnoloogiast huvituma nii, et oleme võistluse ära lõiganud. Kui on uus eriala, uus teema, siis pole võistlemist vaja. Kui on põhi all ja mitu aastat juba tegeletud, siis võib võistelda.

Kes Sind kooliajal enim mõjutas?

Oli üks õpetaja, kes tegelikult mõjutas enim kogu meie klassi. 10-15 aastat peale lõpetamist pidime kokkutulekul kirjutama õpetajast, kes meid mõjutas, ja enamus meie klassist nimetas matemaatikaõpetajat Villu Raja. Ta oli legendaardne, teistsugune õpetaja. Ta ei õpetanud matemaatikat, vaid elu koos matemaatikaga.

Matemaatika on tegelikult samasugune trenn nagu koorilaul või rahvatants. Lihtsalt lahenda end sodiks. Siis ühel hetkel ongi imelihtne. See on reeglite maailm, seal ei ole erandeid nagu näiteks füüsikas. Kõik on 0 ja 1.

Millal teadsid, et lähed õppima informaatikat?

Kuna mul kätega vehkimine ja seletamine tuleb ka hästi välja, siis oli kolm valikut: juura, matemaatika või informaatika.

Kuna mu tädimees oli arsti-informaatik, siis tema soovitas minna õppima informaatikat. Tol hetkel oli see Tallinnas tehnikaülikoolis kõvemal tasemel kui Tartus, siin oli ka väga tugev informaatikaprofessor, kelle käe all soovisin õppida. Ta oli kirjutanud ka esimese informaatikaõpiku.

Mõned aastad hiljem töötasin juba programmeerijana ning kui selle õpiku ette võtsin, siis mõistsin, et see ei kehti üldse ja tarkvara tuleb arendada teistsuguse protsessiga. Hakkasin otsima võimalusi tarkvara programmeerimiseks nii, nagu mina seda teha tahtsin. Endine pinginaaber kutsus mind tagasi Tartusse. Pikkade dokumentide kirjutamise asemel hakkasime koos klientidega prototüüpima – töötasime nö pildiga, mitte tekstiga. Täna on see elementaarne, kuid siis veel nii ei tegutsetud. Meile andis see turul suure eelise ja mõne aastaga kasvasime tudengiettevõttest Eesti suurimaks tarkvaratootjaks.

Mida oled hiljem juurde õppinud?

Mul jäi tegelikult ülikool pooleli, sest sain õpingute ajal vähidiagnoosi ning ei näinud tol hetkel mõtet edasi õppida. Hiljem sain kraadi kätte riigiametis töötades, kus peab kraad olema, ettevõtluses kraade vaja ei ole. Riigiametis tegin ära lõputöö ja kohe ka magistri otsa. Saksa reeglite järgi olen lausa doktor, Eestis on karmimad reeglid. Minu teadusartikleid on viidatud üle 110 korra, H-indeks on 6 ja i-indeks 3.

Mida peamiselt juurde olen õppinud? Informaatikuna töötades saad väga detailse sisendvaate kõikvõimalikest eluvaldkondadest. Kuidas toimib tehnoloogiliselt tervishoid, pangandus, telekomid, avalik sektor jne. Olemuselt on nad väga sarnased.

Kuidas Sa praegu oma laste hobisid ja valikuid suunad?

Hästi pragmaatiliselt. Telekast võib olla kihvt vaadata, kuidas juristid USA kohtus kaklevad, aga Eesti kohtud ei ole sellised. Selliseid juriste on kokku 1100, igal aasta lisandub neid juurde 400, konkurents on meeletu. Samas informaatikas on koguaeg töökäsi puudu ja see töö on looming, sa lood midagi uut maailma jaoks. Inimesed on muidugi erinevad, mõned tahavadki kõike raamistada. Mina olen looja ja püüan, et ka lapsed oleksid loojad, leiutaksid ise midagi.

Hobidega oleme ka pragmaatilised. Kas tuled isaga platsile kossu mängima või togid üksi oma jalgpalli. Kõik poisid mängivad korvpalli. Ema on pannud nad ka reketisporti tegema. Lisaks laulmised ja nuputamised.

Mina ei oleks informaatikani jõudnud, kui ei oleks olnud vanemate poolt suunamist. Vanemad mõjutavad ikkagi palju. Meil on see kohustus, et peame lapsed eluks ette valmistama.

Mida Sa oma lastel soovitad edasi õppima minna?

Ükskõik millist inseneeria eriala, vahet pole, kas see on mehhatroonika, masinaehitus, informaatika - kõik tagavad sulle sellise palga, et saad pere toidetud, reisida, pangalaenu makstud. Sul on 3-4 keskmist palka. Ja kui elukaaslane saab ka mõistlikku palka, saate kenasti hakkama, et oma pere luua.

Oled panustanud paljudesse haridusega seotud algatustesse (HK Unicorn Squad, Rakett69 Teadusstuudiod, Rakett69 saade). Miks Sa seda teed?

Rakett69 Teadusstuudiod sai alguse populaarsest saatest. 14. hooaeg juba käib, igas hooajas on 15 saadet, igas saates on 3 ülesannet ja laos on kokku valmis 700+ ülesannet. See on tohutu varasalv ning keskuses on võimalus anda see emotsioon igale külastajale: olen samas stuudios, katsun sama nuppu, teen sama ülesannet - kõik see tundus nii loogiline. See ei ole äriprojekt, sellel on algusest peale muu eesmärk.

Unicorn Squadi asutades oli mul 2 valikut, kas osta Hispaaniasse villa või toetada tüdrukute tehnoloogiaõpet. Kui sa oled insener ja sa ei proovi midagi uut luua, siis see on mõttetu. Insener loob midagi, tõestab midagi, ehitab midagi. Nagu ütleb tehnikaülikooli moto - mente et manu - mõistuse ja käega. Meil on suur probleem: naisi on tehnoloogiaerialadel liiga vähe ja seega naistel ei ole ligipääsu kõrgepalgalistele töökohtadele, millega nad saaksid tegelikult väga hästi hakkama. Progemine on nagu legodega mängimine ja kopeerimine-pasteerimine. Miks keegi ei ole seda ära lahendanud? Insener võtab kätte, hakkab otsast uurima ja nii sündiski HK Unicorn Squad. Hetkel on ringides osalenud üle 3200 tüdruku, koos juhendajate ja vabatahtlikega on liikumisega seotud üle 4000 inimese. Meil soovijaid on ukse taga nii palju, et me ei jõua kõiki vastu võtta. See liikumine on kasvanud uskumatult suureks ja mõjusaks.

Mida riik peaks kiiremas korras ette võtma, et noortele antav haridus oleks jätkuvalt kvaliteetne?

Hariduse kõrge kvaliteet on illusioon. Meil tuleks väga kriitiliselt kõik lahti võtta ja siis uuesti kokku panna. Mida need PISA head tulemused näitavad? Seda, et meie alusharidus on teatud tasemel. Üks teine oskus, mis on palju kohutavam, on täiskasvanute oskused, mida mõõdab PIAAC. Sellest isegi ei räägita, aga me oleme Euroopas tagant 4ndal kohal. Ehk peale 9. klassi läheb midagi tuksi - kui saame täiskasvanuks, oleme ülikehvad, Miks? Vaataks peeglisse. Midagi on valesti. Me oleme head alushariduses, aga sellega ei minda maailma.

Mida ettevõtjad enda poolt teha saaksid?

Kahjuks kohtab ettevõtjate seas palju küünilisust ja suhtumist, et mis ma vastu saan. Kõik võiksid rohkem valida oma teemat. Kui näiteks tehas asub väljaspool Tallinna kuldset ringi, siis võtad ettevõtjana kogukonna eest hoolitsemise enda peale või lähed appi. Valid mingi teema ja teed seda südamega, mitte et annan lihtsalt 10 000 eurot. Me oleme väike riik ja keegi teine seda meie eest paremaks ei tee.

Võib-olla olen naiivne ka. Ma ei tea, kas meie tüdrukute asjast midagi head tuleb või mitte. Seda näeme siis, kui nad ülikoolis erialasid hakkavad valima. Esimesed tulemused tulevad 5 aasta pärast ja kui seisud ei muutu, siis oli see kasutu.

Mis Su järgmised plaanid haridusvallas on?

Tehnoloogialiikumise programm gümnaasiumiastmele koostöös TalTechiga - Unicorn Squad Pro, kus lähiaastatel saab ringides käia 1000 tüdrukut. Seal nad vaatavad päriselt konkreetsete erialadesse sisse, saavad süvateadmised programmeerimises ja drooninduses. Meie kaitsevõime vajab parandamist, naised võiksid olla midagi enamat kui vaid supikeetjad ja haavade lappijad. Droonide komplekteerimine, nendega lendamine, side loomine - need oskused võiksid naistel olemas olla. Tulevikusõjad on droonisõjad. Kaitseliiduga on plaan koostööd teha, tegutsen selle nimel aktiivselt.