Fluoripõhiste suusamäärete ajalugu sai alguse 1987. aastal, kui Norra firma Swix tõi turule esimese sellel põhineva määrde. Nendest said hitid vähemalt 30 aastaks, sest fluoriühenditel on eriline vetthülgav ja seega libisemist parandav toime. Rahvusvaheline suusaföderatsioon FIS ja samuti IBU aga keelasid sellest hooajast alates fluorimäärete ehk nn perfluoreeritud alküülühendite (PFAS) kasutamise suurvõistlustel. Põhjuseks fluoriühendite väidetav oht keskkonnale ja inimeste tervisele.

Võib vaid arvata, millise hooga käivitus juba otsuse eel suusariikides teadustöö, et leida fluorimääretele vääriline järglane. Sel nädalal sai rahastuse ka teadusprojekt meie ülikoolilinnas Tartus.

Pilk möödunule: miks keelati fluori sisaldavad määrded?

Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi rakendusliku materjaliteaduse kaasprofessor Janno Torop ütles Fortele, et PFAS-ühendid olid tõesti väga heade libisemisomadustega, sest fluoriühendite külge eriti ei hakka teised ühendid. Ta tõi üheks näiteks tefloni (PTFE – polütetrafluoroetüleeni), mis on sedavõrd hülgav materjal, et selle külge on peaaegu võimatu midagi liimida, ja seega on see asendamatu materjal non-stick-katete valmistamiseks.