Väljaandes JAMA Network Open avaldatud uurimuse andmeallikas Framinghami südameuuring algatati esmalt 1948. aastal ning on kestnud üle kolme põlvkonna. See on esimene kord, kui on analüüsitud seost haridustaseme ning bioloogilise vananemise kiiruse ja suremuse vahel.
„Me oleme juba pikka aega teadnud, et inimesed, kellel on kõrgem haridustase, elavad tavaliselt kauem. Kuid on hulk probleeme, et välja selgitada, kuidas see juhtub ning mis on eriti oluline, kas haridustaseme edendamiseks tehtavad sekkumised aitavad kaasa tervele pikaealisusele,“ ütles Columbia Mailmani kooli epidemioloogia dotsent ja uurimuse vanemautor Daniel Belsky.
Vananemise tempo mõõtmiseks kohaldasid teadlased Framinghami südameuuringu käigus kogutud genoomiandmete suhtes algoritmi, mida tuntakse DunedinPACE nime all. Viimased tulemused näitasid, et algoritmi mõõdupuu järgi tähendas kaks aastat lisaharidust kaks kuni kolm protsenti aeglasemat vananemistempot. See vastab ligikaudu 10 protsendilisele suremusriski vähenemisele.
Columbia teadlaste välja arendatud DunedinPACE’ist teatati algselt 2022. aasta jaanuaris ning toimib vereanalüüsi abil kui vananemise spidomeeter, mis mõõdab, kui kiiresti või aeglaselt inimese keha vananedes muutub.
Bioloogiline vananemine viitab molekulaarsete muutuste kuhjumisele, mis järk-järgult rakkude, kudede ja organite terviklikkust ja vastupanuvõimet õõnestavad.
Teadlased kasutasid 14 106 Framinghami uuringus osalenud inimese andmeid, et siduda laste ja nende vanemate haridustaseme andmed. Esmase analüüsi käigus testisid teadlased hariduse, vananemise ja suremuse vahelisi seoseid 3101 osaleja alamhulgas, kelle puhul oli võimalik neid tegureid mõõta.
Uurijad testisid 2437 osaleja puhul, kellel oli õde või vend, ka seda, kas erinevused õdede ja vendade haridustaseme vahel on samuti seotud vananemise tempo erinevusega.
„Meie tulemused toetavad hüpoteesi, et hariduse omandamist soodustavad tegevused aeglustavad bioloogilise vananemise tempot ja soodustavad pikka eluiga,“ märkis uuringu juhtivautor Gloria Graf.