Inseneeriaõpetaja soovitus õpilastele: proovige ja ärge kartke nurjumist

Kui hispaanlane Javier Ortin aastaid tagasi juhuslikult üht Jaan Krossi raamatut lugema sattus ning Tallinna tänavatel jalutamisest unistas, ei osanud ta aimatagi, et kunagi siin päriselt elab ning oma inseneeriateadmisi noortele õpetajana edasi annab. Teadusvõistluse „Rakett69“ 14. hooajal punaste tiimis võistelnud Juljus Putrinš nimetas teda end enim mõjutanud pedagoogiks. Ortin ise leiab, et õpetaja peab tundma huvi oma õpilaste huvide vastu.

Õpetate Vanalinna Hariduskolleegiumis inseneeria tundides programmeerimist ja elektroonikat. Miks need noortele vajalikud ja kasulikud õppeained on?

Ma õpetan inseneeriaharus ehk õpilased, kes osalevad nendes ainetes, on nendest eelnevalt huvitatud. Loomulikult see ei tähenda, et kõik need õpilased saavad hiljem inseneriks: mõned saavad aru, et see pole siiski nende professionaalne kutsumus, aga vähemalt neil on kogemus, millega enda otsust põhjendada. Siiski leian, et kõigile on need ained kasulikud ja seda ma ütlen esimesest tunnist lõpuni. Programmeerimine on tänapäeval väga vajalik oskus enamikes valdkondades, mitte ainult inseneeria ja infotehnoloogia sektorites. Isegi kui nad tulevikus ei pea programmeerima, siis õpilasel on aimu, kuidas see käib, ja nad saavad koodikirjutajatega paremat koostööd teha, sama käib elektroonika kohta. See annab neile ka tausta, mis aitab palju paremini aru saada meie maailmast.

Mida täpsemalt tundides õpetate?

Programmeerimises jälgime enam-vähem gümnaasiumi õppekava, õpilased õpivad programmeerimise aluseid kasutades Python-it. Lisaks peab iga õpilane valima teema, milles ta oma klassile ettekande teeb.

Elektroonikas kasutame Arduino komplekte lahendades veebikeskkonnas ülesandeid. Õpilased õpivad elektroonika põhiseaduseid nagu Oomi ja Kirchoffi omad ning peavad neid oma ülesannetes rakendama. Tunnid on väga praktilised: mõnikord selgitan mõnda teemat tahvlil, aga enamus aeg on grupitöö, kus õpilased peavad kokku panema elektroonikaahela ja mikrokontrollerit programmeerima.Lisaks õpetan ainet, mille raames neli tiimi ehitavad oma elektriautot.

Millised on need praktilised oskused, mida nendes tundides eluks omandatakse?

Peamiselt probleemide lahendamine või troubleshooting inglise keeles. See on midagi, mis kõik peavad omandama. Näiteks õpilane on koodi või ahela ees ja kui see ei tööta, siis kõigepealt ta peab ise leidma, miks see ei tööta, ja pärast leidma lahenduse. Nii et suur osa harjutamisest (eriti programmeerimises) on õpetada aru saama veasõnumeid.

Lisaks on ka tavalised ja olulised inseneeriaoskused: jootmine, dokumentatsiooni lugemine, otsimine, skeemide mõistmine ning joonistamine, ajaplaneerimine, meeskonnatöö…

Üheks kasulikuks ja väga oluliseks arendatavaks vooruseks on kannatlikkus. Programmeerimisega vähegi kokku puutunud teavad, kui oluline on kannatlikkus. Tegelikult elektroonikaga on samamoodi. Sul võib olla kümneid juhtmeid ees ja piisab, kui üks on vales kohas, et midagi ei töötaks. Või kirjutad ühe suure tähe väikse tähe asemel ja sama tulemus - kood ei toimi.

Kus Te ise olete õppinud ja end täiendanud?

Ma omandasin bakalaureusekraadi Tallinna Tehnikaülikoolis integreeritud tehnoloogia kava järgi ja pärast otsustasin õppida informaatika magistrantuuris samas ülikoolis. Hetkel töötan ka arendajana ning pean tihti õppima uusi probleemidega seotud teadmisi, mis töö käigus esile kerkivad. Kuulan ka palju taskuhäälinguid ja loen uudiskirju.

Juhendan meie koolis päris mitmeid tehnoloogiaga seotud praktilisi töid ja mõnikord on teemad minu jaoks üsna uued - siis õpin õpilastega koos. On ülimalt huvitav ka kuulda, kui noored mulle midagi selgitavad.

Kui palju noored huvituvad nendest valdkondadest? Kuidas seda huvi saaks (veelgi) suurendada?

Oleme viimasel kahel aastal korraldanud koolis inseneeria laagrit, mis toimub nädalavahetusel. Selle raames valivad õpilased ühe töötoa, kus nad kahe päeva jooksul osalevad. Mul tuli töötoaks mõte õpetada, kuidas arvutid töötavad elektroonika tasandil, st ehitada loogikaväravaid transistoritega ja lõpuks valmistada 4-bitist kalkulaatorit kasutades integreeritud lülitid, mis sisaldavad kompaktsemaid juba ehitatud loogikaväravaid. Kui ma hakkasin seda ise katsetama, siis mõtlesin, et see on liiga raske ja nad vist ei ole huvitatud või lihtsalt annavad alla, aga mul polnud aega midagi muud valmis mõelda ja ka plakat koos infoga oli juba ammu saadetud, seega tegin selle ikka ära.

Laager toimus kevadel, mil väljas oli soe ja päikseline aeg - kohe kutsus õue. Aga õpilased tahtsid ikka töötoas osaleda, töötasid kaasa ja ehitasid oma kätega arvuti. Sama juhtus teise töötoaga, mille raames teised õpilased ehitasid tehisintellekti juturobotit ChatGPT abil oma valitud teemal, ja nad programmeerisid arvutiga päikese all.

Kas ka tüdrukud õpivad neid õppeaineid?

Jah, ikka. Veidi vähem kui poisid, aga nad on ka väga huvitatud. Ma arvan, et tihti on neil lihtsalt vaja kedagi, kes innustaks ja motiveeriks rohkem proovima. Meie koolis on olnud väga tublid inseneeriaklassi tüdrukud, kes on osa võtnud erinevatest projektidest ja kooli tegevustest ning hetkel õpivad TalTechis ja Tartus inseneeria ning IT aladel. Näiteks sel aastal ma ei saanud ühte programmeerimistundi teha, kuna olin Eestist ära, ja palusin ühe eelmisel aastal lõpetanud reaalklassi tüdruku mind asendama. Ta sai sellega väga ilusti hakkama.

Rakett69 saates osalenud Juljus Putrinš nimetas Teid teda enim mõjutanud õpetajaks. Millised on Teie printsiibid õpetamisel? Kuidas suudate õpilasi positiivselt mõjutada?

Kõigepealt tuleb mainida, et ma õpetan erialaaineid, milles on palju lihtsam motiveerida, kuna õpilased on need ise valinud. Lisaks on mul vabamad käed selle korralduses, mis tähendab suuremat paindlikkust.

Peamine on mõelda oma õpilastele. Muretseda nende pärast. Kui ma näen, et kellelgi on halb tuju, siis tuleb sellega arvestada ja küsida, kas saab kuidagi aidata (näiteks võib juhtuda, et teatud põhjuse pärast ei jõudnud ta enne tundi sööma minna ja vist on mõistlik, las ta läheb kõigepealt midagi sööma ja siis tuleb tundi tagasi).

Siis tunda neid nii, et saaks paremini aidata aru saada. Kõige raskem osa õpetamisest on mõista, miks õpilane ei saa midagi aru. Ma ei saa minna õpilase aju sisse ja näha, milline lüli on puudu mõistete ühendamiseks. Aga kui proovid neid paremini tundma õppida, siis sa hakkad aru saama nende mõtteviisist ja saad oma selgitust vastavalt kohandada. Lisaks saad ette valmistada ülesandeid, mis neile huvi pakuksid.

Alati on vaja meeles pidada kursuse eesmärki - mida sa soovid, et nad õpiksid, ja siis neid asju rõhutada. Enamasti ei ole mul vaja teha kontrolltööd mõistmaks, et palju igaüks juba teab ja oskab, aga see on õpilastele väga hea harjutus, mille käigus nad mõistavad, kui palju nad tegelikult teavad ja millised augud nad peavad katma.

Üks printsiip, mida ma olen õpilastele öelnud mitu korda: „Proovige ja ärge kartke nurjumist“. Seda tõlgendatakse nii, et mitte lihtsalt teha tunnitööd ja koduseid ülesandeid, vaid tuleb ka ise katsetada erinevad asju. Tavaliselt alguses mitte midagi ei tööta, aga sellest saab palju õppida ning hiljem on näha tulemusi. Tuleb tunnistada, et see printsiip on põhjustanud ka mõnede juhtmete sulamist ja sellega kaasnenud suitsu.

Milline õpilane on Juljus? Millega ta silma on paistnud?

Juljus on töökas õpilane, kes hea meelega aitab oma klassikaaslasi, kuna tavaliselt saab ta asjadest kiiresti aru. Ta on osalenud erinevates kooliprojektides valmistades ette töötubasid ja tutvustusringe.

Tema suurem ettevõtmine on olnud seotud meie kooli elektriauto ehitamisega, kus ta on hea eestvedaja. Eelmisel aastal õppis ta palju iseseisvalt, nii et oskab nüüd ka teisi mõnedes teemades aidata.

Kas olete vaadanud ka „Rakett69“ saateid?

Jah, küll mitte kõiki saateid, aga olen ikka mõned vaadanud, eriti sellel aastal :) See annab ka endale mõtteid kooliülesannete valmistamiseks, kuna seal lahendatakse päris maailma probleeme, mis haaravad õpilaste tähelepanu ja annavad õppimiseks motivatsiooni, sest nad näevad, kus ja kuidas erinevaid teadmisi saab rakendada.

Mida iga õpetaja saab teha, et õpilasi rohkem motiveerida?

Seda ma olen ise proovinud õppida meie kooli õpetajatelt, kuna hakkasin ise alles hiljuti õpetama ja mul puudub pikaajalisem kogemus. Mul on ka mõned sõbrad, VHK vilistlased, kelle käest olen kuulnud väga palju toredaid lugusid enda koolist ja õpetajatest, mis on mind viinud veelgi rohkem kuulama, küsima ja õppima meie kogenumatelt õpetajatelt.

Olen õppinud, et õpetaja peab tundma huvi oma õpilaste huvide vastu. See tähendab ka nende isiklike projektide toetamist. Meil on hetkel mitu 12. ja 11. klassi õpilast, kes teevad oma praktilist tööd erinevatel teemadel: kes uuendab kooli veebilehte, kes ehitab lemmiklooma automaatset toitjat, kes nutiäratuskella, metronoomi, arvutimängu, nutipeeglit või midagi muud. Teiseks olen pakkunud rohkem loomingulisi ülesandeid, kus õpilased peavad leidma seoseid igapäevase eluga.

Kuidas Teie arvates Eestis õpetajaametit väärtustatakse?

Ausalt öeldes ei oska ma sellele küsimusele hästi vastata, kuna olen ainult kolm aastat õpetanud. Kohe tekib ka küsimus, mida tähendab õpetajaameti väärtustamine. Kui see on rahaline küsimus, siis pole mul vaja midagi lisada viimasel ajal toimunud sündmustele. Aga ma ei usu, et ükski õpetaja on tulnud kooli tööle palga pärast. Kui see on tunnustamise küsimus, siis seda saaks rohkem teha, sest ilmselt arvatakse, et see on lihtne töö. Aga mida rohkem süvened, seda rohkem saad aru, kui raske see on. Minu isiklik kogemus koolis on olnud väga positiivne. Projektid, mille olen välja pakkunud, on leidnud toetuse ja mu pingutusi on tunnustatud.

Kui kaua Te ise plaanite õpetajana töötada?

Ma ei tea. Siiralt, mulle meeldib see töö väga, isegi kui ma alguses ei tahtnud õpetajaks saada.

Tõsi küll, et see nõuab palju rohkem aega ja vaeva, kui ma alguses suutsin arvata, ja mõnikord ei jõua kõik ära teha. Aga näha õpilaste säravaid silmi, kui nad saavad aru midagi, mis oli kaua aega mõistmatu, on väga motiveeriv vaade.

„Rakett69“ teadusvõistlus jätkub Eesti Televisiooni ekraanil juba 2. märtsil kell 19.30.