Enne mandrite lähenemist moodustub „Atlandi tulerõngas“, mille tulemusena nihkub tektoonilise aktiivsuse piirkond Vahemerelt Atlandi ookeanile. See hakkab juhtuma umbes 20 miljoni aasta pärast ehk geoloogilises plaanis väga kiiresti, kuid meie mõttes on see mõõtmatult pikk ajavahemik, kirjutab Newsweek.
Teadlased meenutavad, et tektoonilised plaadid liiguvad pidevalt, kuid aeglaselt. Ookeanid sünnivad kui plaadid lahknevad ja seejärel uuesti lähenevad, protsessis, mida tuntakse kui Wilsoni tsüklit. Just see tõi kaasa Pangea megakontinendi lagunemise 180 miljonit aastat tagasi, moodustades Atlandi ookeani ja muutes iidse Tethyse ookeani praeguseks Vahemereks.
Atlandi ookeani sulgemiseks peavad moodustuma uued subduktsioonitsoonid. Need on paigad, kus üks plaat surutakse teise alla Maa vahevöösse, mis on tingitud kahe plaadi tiheduse erinevusest. Reeglina surutakse ookeaniplaat mandrilaama või mõne muu ookeanilise plaadi alla.
Subduktsioonivööndeid iseloomustab intensiivne geoloogiline tegevus, sealhulgas maavärinad, vulkaanipursked ja sügavate lõhede teke. Tsoonide teke on keeruline, kuna plaadid on väga tugevad ja subduktsioonitsoon eeldaks plaadi purunemist. Kuid juba olemasolevad subduktsioonitsoonid võivad migreeruda protsessis, mida nimetatakse subduktsiooniinvasiooniks.
Teadlased ennustavad, et tulevikus liigub Vahemeres Gibraltari väina all asuv subduktsioonivöönd Atlandi ookeani, moodustades sarnase vulkaanide ja maavärinapiirkondade „tulerõnga“ nagu Vaikses ookeanis.
Teadlased ennustavad, et see protsess võib viia Atlandi ookeani kadumiseni.
Uurijad jõudsid järeldusele, et invasiivne subduktsioon võib olla tavaline viis ookeanide nagu Atlandi ookeani sulgumiseks ja see läbi võib see olla meie planeedi geoloogilise arengu peamine tegur.
Vastava teadusartikliga saab tutvuda SIIN.
