Vaikse ookeani lääneosa litosfäärikiht ei ole stabiilne ning seda lõhuvad tektoonilised protsessid, sedastatakse ajakirjas Geophysical Research Letters avaldatud uues uuringus. Teadlased uurisid nelja veealust platood Vaikse ookeani lääneosas ja jõudsid järeldusele, et need pole kaugeltki nii stabiilsed, kui tundub.
Portaal Sciencealert märgib seda uuringut kommenteerides, et teadlased lükkasid 1950. aastatel ümber hüpoteesi ookeanipõhja tasase pinna kohta. Tegelikult ei ole ookeanipõhi tasane, vaid seal on peidus sügavad lõhed ja kõrged mäed.
Vee all olevate litosfääriplaatide liitumiskohtades tekivad mäed, kui need omavahel põrkuvad või vastupidi, teineteisest 9kaugenevad - siis väljub magma pragudest ja tahkub, moodustades mägesid. Kuid teadlased arvasid seni, et litosfääriplaatide sees, nende servadest kaugel, püsivad suured maakoore alad üsna stabiilsed ega allu sellistele deformatsioonidele.
Selle hüpoteesi kontrollimiseks kogusid uuringu autorid andmeid kahe ookeanilise platoo kohta, mis asuvad Jaapani ja Hawaii vahel – Schatsky tõusu ja Hessi tõusu kohta. Lisaks uurisid nad Saalomoni saartest põhja pool asuvat Ontong-Java platood, samuti Fidži ja Tonga saartest kirdes asuvat Manihiki platood. Need ookeanilised platood asuvad sadade ja isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel litosfääriplaadi lähimatest äärtest. Teadlased leidsid aga, et platoodel on ühised deformatsioonilised ja magmaatilised tunnused, mis näitavad, et pingejõud rebivad neid lahti Vaikse ookeani plaadi servades, kus plaadid vajuvad naaberplaatide alla.
Teadlaste tuvastatud rebendid ehk rikkejooned kipuvad kulgema paralleelselt lähima veealuse süvendiga plaadi servas. Mudeldamine näitas, et ookeanilised platood on maakoore nõrgad kohad, mis venivad lahku tektoonilise plaadi serva alla kadumisel platoodest endist eemal asuvates veealustes lohkudes.
