Elektrilevi juht Mihkel Härm: lisaks tehisarule on vaja insenere, kes oskaksid õigeid küsimusi esitada

Elektrilevi juht Mihkel Härm peab tööl tormikahjudega võitlema üsna sageli ning kindlalt vägesid juhtides, laupäeval sai ta seda aga teha uudsel moel. Eesti Televisiooni saates „Rakett69“ hindas ta kohtunikurollis seda, kuidas noored elektriga seotud tormikahjude kõrvaldamise ülesannetega hakkama saavad. Härm leiab, et kuigi tulevikus teeb tehisaru palju töösid ära, on meil jätkuvalt vaja insenere, kes oskaksid tehisarule õigeid küsimusi esitada.

Osalesite „Rakett69“ saates kohtunikuna. Kuidas võtted sujusid, kas oli ka midagi üllatavat?

Võtted olid üllatavalt sujuvad, arvestades, et noored olid seal juba päev otsa tegutsenud ja lõpetasime alles õhtul 21-22 ajal. Kõige üllatavam oligi see, kui pikad võttepäevad reaalselt on ja mis pingutust see osalejatelt ja saatetiimilt nõuab.

Kui võrdlete enda kooliaega praeguste osalejatega, siis kas olite selles vanuses sama uudishimulik ning valmis kõike avastama?

Mõeldes tagasi enda kooliaega, siis kindlasti oli nii mul endal kui mu sõpradel uudishimu ja avastamissoov olemas, aga praegused noored on meist oluliselt paremas olukorras kõiksugu info kättesaadavuse ja ka rahvusvaheliste eeskujude osas. Ühtlasi mängib rolli see, et täna on Eesti ühiskond ikkagi oluliselt jõukam kui 20 aastat tagasi – tänapäeva noortele on palju kättesaadavam internetist kõiksugu tehniliste vidinate tellimine ja nendega eksperimenteerimine.

Kus koolis te käisite ja mis sellest ajast enim meeles on?

Käisin Tallinna 21. Koolis. Kooliajast on enim meeles ägedad sõbrad ja need õpetajad, kes innustasid avastama ja oma peaga mõtlema. Kindlasti meenub majandusõpetaja Epp Vodja, kes suunas mind minema ülikooli inseneriks õppima. Aga ka klassijuhataja Tiina Meeri, kes kunstiajaloo tundides tutvustas meie kultuurilugu ja andis teadmised, mis hilisemas elus on rahvusvaheliste kontaktide loomisel mind väga palju aidanud. Kõige olulisem on aga kahtlemata need sõprussuhted, mis keskkoolis tekkisid ja on siiani vastu pidanud.

Millised olid kõige lemmikumad õppeained ja miks just need?

Mul oli väga palju lemmikuid, nt füüsika, matemaatika, ajalugu, geograafia, bioloogia, saksa keel, inglise keel, kunstiajalugu, muusikaajalugu, ühiskonnaõpetus. Põhjuseid oli kaks, ühelt poolt õpetajad, kes tegid aine huvitavaks ja suhtlesid õpilastega kui võrdne võrdsega. Teisalt meeldisid ja siiani meeldivad mulle ained, kus saab mõtiskleda selle üle, kuidas maailm toimib, olgu selleks siis füüsika, bioloogia või ka ajalugu.

Kui oluline roll oli õpetajatel ja kes neist teid enim positiivselt mõjutas?

Õpetajatel oli väga oluline roll ja lisaks juba välja toodud õpetajatele saan kindlasti välja tuua ka inglise keele õpetaja ja klassijuhataja Epp Raagi, aga ka kehalise kasvatuse õpetaja Indrek Vahtra või ka saksa keele õpetaja Mart Männiste.

Mis hetkel hakkasid välja kujunema huvid, mida edasi õppima minna? Mis seda mõjutasid?

Huvi energeetika ja majanduse vastu oli keskkooli lõpuks juba üsna selge, sellele aitas kaasa nii kodune õhkkond kui ka majandusõpetaja Epp Vodja nõuanne, et energeetika- ja inseneriharidus on kindlasti tulevikuteemad. Huvi kindlustas töövarjupäev toonase Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive juures. Sandoriga saan väga hästi läbi tänase päevani.

Õppisite Tallinna Tehnikaülikoolis elektroenergeetikat ja samal ajal EBS-is ärijuhtimist. Millest sellised valikud?

Õppisin tõesti korraga elektroenergeetikat ja ärijuhtimist. Põhjus oli selles, et algul ei osanud ma valida, kumb tee võtta ja mõtlesin, et proovin mõlemaid ja siis otsustan. Aga mida aeg edasi, seda põnevamad mõlemad valdkonnad olid ja seda selgemaks sai, et suudan mõlemat korraga õppida. Ja nii siis jäigi, et lõpetasin mõlemas bakalaureuse ja magistri.

Kas teadsite ülikoolidesse astudes juba täpselt, millist karjääri soovid tulevikus teha?

Kui käisin Sandor Liive juures töövarjuks, kirjutasin motivatsioonikirja, et tahan saada tulevikus Eesti Energia juhiks. Seega oli suund üsna selge. Mida aeg edasi, seda rohkem erinevaid mõtteid on siia juurde tulnud, aga järgmised 3 aastat plaanin pühenduda Elektrilevi juhtimisele.

Olete elektroenergeetika valdkonnas teinud ka doktorikraadi. Mis selleks motiveeris?

Taaskord oli peamine mõjutaja konkreetne inimene, seekord tulevane doktoritöö juhendaja Arvi Hamburg. Arvi juhtis mind mulle huvipakkuva uurimisteemani ja oli ka kogu tee motiveerivaks toeks, et ma ikka lõpuni jõuaksin.

Milles teie igapäevatöö seisneb?

Juhatuse esimehe igapäevatöö on suuna ja sihi seadmine ning vaatamine, et organisatsioon sinna suunda liigub. Lisaks palju otsustamist ja inimestega suhtlemist. Minu töö toimub läbi inimeste ja minu kohustus on tagada, et minu inimestel on olemas kõik vajalik oma töö tegemiseks.

Kas ja miks te seda õppima minna soovitaksite? Mis on tulevikutrendid jms, mis võiks noori motiveerida?

Kindlasti inseneriks, see on valdkond, kus on tööd ja väga head palgad nii täna kui tulevikus. Lisaks on seal võimalik midagi inimkonna jaoks paremaks muuta. Tulevikus tuleb kindlasti tehisaru ja teeb palju asju meie eest ära, aga meil on jätkuvalt vaja insenere, kes küsiksid tehisaru käest õigeid küsimusi ja saaksid aru, mida tehisaru meile siis välja pakkunud on.

Teadusvõistlus „Rakett69“ jätkub juba sel laupäeval, 10. veebruaril kell 19.30 Eesti Televisioonis.