Juhtimiskoolitaja Remo Ojaste: me õpime kaotustest, mitte võidust

„Rakett69“ 14. hooaja teises saates hindas noorte meeskonnatööd Combat Ready koolitaja Remo Ojaste, kes on juhtimiskogemuse omandanud sõna otseses mõttes lahinguväljal. Mehe sõnul on inimesed loomu poolest laisad, aga kõigil on siiski võimalik ise otsutada, kes neid kontrollib.

Sul on väga suured kogemused juhtimis- ja meeskonnateemadega. Kust need täpsemalt pärinevad ja millised on oluliseimad põhimõtted?

Enamus minu juhtimis- ja meeskonnateemade vundamendist olen saanud Eesti Erioperatsioonide Üksusest läbides erinevaid erialalisi koole ning samuti on palju õpetanud lahingoperatsioonidel osalemine. Mitte vähem oluline kogemus on tulnud tegelikult peale kaitseväge tsiviilmaailmast. Töötades igapäevaselt erinevate organisatsioonidega, on mul olnud väga hea võimulus näha, mis töötab ja mis ei tööta. Õppimine ei lõppe mitte kunagi.

Lahinguväljal on palju nüansse, mis edu toovad. Kõige tähtsam asi, mis eraldab lahinguväljal võitu või kaotust, on juhtimine - see on kõige tähtsam oskus. Kõik probleemid on juhtimisprobleemid.

Ülioluline on esmalt muidugi aru saada, kes on üldse juht? Juht on inimene, kes suhtleb teiste inimestega. Me kõik oleme juhid. Juhtimine ei toimu ainult ülevalt alla, see toimub igas suunas - ülevalt alla, alt ülesse, vasakule ja paremale. Juhi kõige suurem vaenlane on tema enda kontrollimatu EGO. Kui EGO ei ole võimalik taltsutada, siis ei suuda me olla enesekriitilised, me ei näe muutusi ning me ei suuda kohaneda.

EGOst tulenevalt on juhi kõige tähtsam omadus olla alandlik/tagasihoidlik (inglise keeles humble). Kui me läheme lahinguväljal ülbeks ning arvame, et me oleme targemad ja paremad kui vastased, siis õige pea ootab meid kusagil ees surm. Kui olen ülbe, siis elu ise teeb mind väga kiiresti tagasihoidlikuks.Tööriist, mille abil meeskond juhina tööle panna, on vastutuse võtmine. Kõik, mis lahinguväljal juhtub või ei juhtu, on minu vastutada. See on kõige kiirem ja efektiivsem viis lahendusteni ning järgmise sammu tegemiseni. Vahet ei ole, kui keeruline on keskkond või kui halb on hetkel seis, tuleb teha otsus ning liikuda. Vastasele meeldiks väga, kui me omavahel vaidleksime ning tülitseksime. Samal ajal liigub ta meile lähedale ja tegutseb. Meie tahame ise tegutseda ning me ei taha omavahel võidelda, sest vastane ei ole meeskonna sees. Kõige parem viis meeskond tööle panna on läbi isikliku vastutuse võtmise ning läbi eeskuju. Kui sina hakkad võtma vastust ning probleeme lahendama, siis teised järgnevad!

Meeskond ja missioon on tähtsam kui mina. Ilma meeskonnata ei ole võimalik kaugele jõuda. Juhtidena ja tegelikult üldiselt inimestena peame olema väga head suhete ehitajad. Kui tahame, et meeskond toetaks üksteist ning seisaks üksteise eest ka kõige raskematel hetkedel, peavad meil olema head suhted. Häid suhteid pole võimalik tekitada nipsust. Et ehitada häid suhteid, peame me tegema koos raskeid asju ning ennast meeskonnana proovile panema. Me õpime kõige paremini kaotustest ning kui me neist õpime, siis saame järjest tugevamaks ning võit on ainult aja küsimus. Suhted, suhted, suhted – meeskonnatöö vundament.

Juhtimine on oskus! See ei sünni kaasa, mis tähendab, et seda tuleb õppida. Juhiks ei saa ainult teooriat tuupides. Meie kasutame põhimõtet 10% teooria, 25% demonstratsioon, 65% praktika. Me peame tegema vigu ning sellepärast on kaitseväe praktiline treeningkeskkond efektiivne. Treening on raske ning sind pannakes olukordadesse, kus sa teed palju vigu. Kui ma teen palju vigu, siis mul on võimalus õppida ning järgmine kord teha paremini. Täpselt sama on juhtimisega, vigu ei tohi karta, neist tuleb hoopis õppida.

„Rakett69“ võistlusel on väga oluline roll meeskonnatööl. Milliseid soovitusi noortele annaksid, et see neil sujuks?

Kui tekib probleem, siis esimene mõte ei tohiks olla, et sinu meeskonnaliige teeb tahtlikult valesti. Hoopis vastupidi, esmalt peaksid mõtlema, kuidas mina ei toetanud teada piisavalt. Kas ma ei selgitanud plaani piisavalt lihtsalt, kas ma ei selgitanud, mis on põhiline ülesanne jne.Teiseks, kui saame aru, et meil on probleem, siis me peame oma tunded olukorrast eraldama. Peame astuma sammu tagasi ning ennast olukorrast distantseerima, et oleks võimalik näha suuremat pilti. Astu samm tagasi – rahune, vaata ringi ning tee otsus. Kui sa suudad ennast olukorrast eraldada, on palju lihtsam näha, milline on järgmine prioriteet, mis on vaja missiooni täitmiseks ellu viia.

Kui oluline on üldse omavaheline võistlemine? Mida olenemata tulemusest võistluselt nn kaasa võtta ja millele ei tohiks liialt rõhku panna?

Võistlemine on oluline ning on tegelikult fun ja see aitab meid edasi. Me õpime kaotustest, mitte võidust. Me õpime kaotustest siis, kui see on valus. Me ei tohi alla anda. Alati on keegi, kes on meist parem, tugevam või kiirem. Minul on aga suhtumine, et olenemata, mis juhtub, ma ütlen GOOD (hästi). Sest ongi hästi, ma elan vabas riigis, mul on söök laual, mul on tervis korras – mis tähendab, et olen keskkonnas, kus mul on võimalik vigadest õppida. Lahinguväljalt ei tule kõik koju, neil seda võimalust ei ole. Nende ohverduse eest on minu kohus olla parem versioon iseendast.

Võistlemine enda eilse versiooniga on kõige ägedam. Olla homme natukene parem. Selle jaoks on vaja aga enda ümber inimesi, kes soovivad ka olla parim versioon iseendast. Kui tekitame enda ümber meeskonna inimestest, kes on janulised olema paremad, kiiremad, targemad, siis paremat kasvukeskkonda on raske välja mõelda. Oluline on mitte ära unustada, mis on minu vundament. Ma ei tee seda oma kasu püüdmiseks, vaid selleks, et kogu meeskond võidakas. Kogu meeskond minu jaoks on Eesti, Nato, Euroopa. Võites kasvab Ego, Egol ei tohi lasta pähe ronida, sest siis hakkab võitmine keerlema ümber minu, aga maailm ei hakka mitte kunagi keerlema ümber minu.

Kas ja kuidas sellisteks võistlusteks saab end ette valmistada just mentaalselt?

Hea kvaliteetne treening. Uurida, kuidas teised, kes sarnast tulemust taga ajavad, on teinud. Mis on olnud nende treeningrežiim, puhkerežiim, kui palju nad tööd teevad, kui palju nad aega panustavad? Peale info kogumist tuleb luua endale treeningrütm ning olla distsiplineeritud, et saavutada vabadus. Mida rohkem me teeme, seda paremaks me saame. Kõik tahavad olla head milleski ning kõik tahavad olla ka vabad, kes ütleks ära rohkemast vabast ajast. Selleks, et seda aga saada, peab mul olema distsiplineeritud aja kasutamine, iga päev! Ainuke lihtne päev oli eile. Iga päev algab nullist pihta ning olenemata minu tujust, ma pean tegema, mis on õige. Tegelikult me kõik teame, mis on õige tegevus. Tihti me lihtsalt ei tee seda, sest oleme inimestena loomu poolest laisad, aga meil on võimalik ise otsutada, kes meid kontrollib.

Kõige parem viis ennast mentaalselt ette valmistada, on panna ennast võimalikult palju sarnastesse olukordadesse, kus pulss läheb ülesse ning on vaja näidata maksimaaselt tulemuslikkust. Tehes seda piisavalt palju, sarnases keskkonnas, võtab lihasmälu üle. Korduste arv õiges keskkonnas on võidu võti. Treeni nagu sa võitled.

Millised on sinu soovitused pingelistes olukordades - mida on kahtlemata ka „Rakett69“ võistlus - hakkama saada?

Ettevalmistus ning õige mõtteviis. Võidu võti on meeskonnatöö ja kriitilise ajasurve all otsustamine. Seda saab paremaks ainult treenides või võisteldes. Kui tahad rohkem pinget taluda, peab ennast panema sammukaupa pingelistesse olukordadesse. Ära pane ennast kohe pinge 10/10 olukorda. Alusta sealt, kus on natuke ebamugav 5/10st ning siis tõsta seda. Distsipliin ja järjepidev treening on kogu saladus.

Minu hinnangul kõige olulisem oskus on juba eelnevalt mainitud eemaldumine – samm tagasi. See on tõeline supervõime, kui seda piisavalt treenida, muutub järgmise sammu nägemine palju palju lihtsamaks ning selgemaks, siis ainuke asi, mida peale seda teha, on see ellu viia.

Mõnikord tekib ärevatel hetkedel - võistlusel, eksamil, avalikul esinemisel - nn mõttekramp - kas ja kuidas seda ennetada või sellest üle saada?

Mida kõrgemal tasemel sa pingutad, mida ambitsioonikam sa oled, seda raskem on seda üldse vältida. Kõige lihtsam seda vältida, on mitte midagi teha ning vaadata Netflixi. Ärevus on hea. See näitab, et me teeme õiget asja ning meil on ebamugav, mis tähendab, et me õpime.

Esimene samm – ärevus ei ole üldse halb. Teiseks tuleb aru saada ning endale tunnistada, et jah, see juhtus minuga ja sellest ei ole mitte midagi. Tuleb teha rahu, et see juhtus, ütle GOOD. Seejärel - eemaldumine. Eemalda ennast olukorrast, astu samm tagasi, rahune, vaata ringi ja tee otsus. Hakka liikuma. Kui sinu ümber on meeskond, anna neile sellest teada.

Mis Sulle endale Rakett69 kohtunikuna võtetelt enim meelde jäi?

Et noored ei ole hukas ja juhtimisprintsiibid, mis töötavad lahinguväljal, töötavad tööl, kodus ja ka noorte elus. Noored said läbida meie veebikursuse ning mulle jäi nendega rääkides väga hästi meelde nende sõnavara. Noored on ägedad ning elu üldse ongi äge. Väga mõnus vibe on tervel üritusel. 1+1=3.

Teadusvõistlus „Rakett69“ jätkub juba laupäeval, 3. veebruaril kell 19.30 Eesti Televisioonis.