Kõik algas Lõuna-Aafrika amatöörastronoom Berto Monardist, kes avastas taevast uue helendava pobjekti. See objekt - nimega SN 2022jli - on NGC 157-nimelise galaktika spiraalharus, mis asub umbes 76 miljoni valgusaasta kaugusel.
Taevas heleda objekti ilmumine tähendab tavaliselt, et tegemist on supernoovaga, suunasid astronoomid kiiresti oma teleskoobid selle suunas, üritades seda tuvastada. Supernoovasid on keeruline uurida, sest nende tegevust on võimatu ette arvata ja need haihtuvad kiiresti.
Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille heledus kasvab plahvatuse tagajärjel hetkeliselt miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt - neutrontäht või must auk -, mille energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema eluea jooksul kiiratava energia hulgaga.
SN 2022jli käitumises märgati ebakorrapärasusi. See algas heledalt ja hakkas aeglaselt tuhmuma, enne kui see kuu aega pärast avastamist uuesti heledaks muutus. Seejärel märgati selle puhul järgmise 200 päeva jooksul umbes iga 12 päeva järel kummalisi lainetusi.
„SN 2022jli andmetes näeme heleduse ja tuhmumise korduvat jada,“ ütleb Thomas Moore Belfasti ülikoolist, kelle uurimus supernoova kohta avaldati eelmisel aastal ajakirjas Astrophysical Journal. „See on esimene kord, kui supernoova valguskõveras on tuvastatud korduvaid perioodilisi võnkumisi mitmete tsüklite vältel.“
Mõlemad töörühmad usuvad, et süüdlaseks on teine täht - mis kuidagi supernoova plahvatuse üle elas - ja see on võimaldanud neil „näha“ seda objekti.
Meeskonnad oletavad, et must auk või neutrontäht varastaks vesinikku oma kaaslase paisunud atmosfäärist. See vabastab lainetena palju energiat, mille võnkumisi teadlased üles võtsid.
„SN 2022jli enneolematud omadused ütlevad, et mis iganes selles süsteemis toimub, peab olema haruldane nähtus, mida võib seletada supernoova plahvatuse üle elava seotud kaksiksüsteemi haruldusega,“ kirjutavad teadlased oma väljaandes Nature avaldatud artiklis.
