Teooriaid selle kohta, kuidas sai Neitsi Maarja sünnitada poja ilma vastassoo esindajaga vahekorras olemata, on kümneid. Isegi kuni selleni välja, et Jeesus sündis mitmete putuka- ja loomaliikide seas väga levinud partenogeneesi tulemusel, mille käigus munarakk pooldub iseenesest ning toob esile järglase, ilma et seda oleks viljastatud.

Roland Karo räägib, et Jeesuse loo juures on olulisim siiski jumaliku ilmutuse ning armastuse paljuski sõnastamatu müsteerium ning et teoloogiline arusaam asjast on, et Jeesus Kristus oli ühekorraga täielikult inimene ja täielikult jumal.

Mida räägivad värskeimad usulis-geneetiliste vaidluste tulemused selle kohta, kas Jeesuse sünd võis endast tõesti kujutada partenogeneesi? Teadlaste sõnul on see ka selgroogsete osade liikide seas levinud ning väidetavalt on ametlikult tuvastatud ka neli-viis juhtu inimeste puhul. Kui see oli partenogenees, siis kuidas selgitada seda, et Jeesus oli meessoost? XY-soomääramissüsteemis sünnivad apomiksise korral teadlaste kinnitusel vaid emased.

Tõsi, partenogenees on eluslooduses tuntud nähtus ja kui vaadelda Jeesuse sündi nende andmete valguses, võib kergesti jääda mulje, et neitsistsünni müsteerium on teaduse abiga lahendatud. Siiski - nagu viitab ka teie küsimus - on asi tunduvalt keerukam ja mitmetahulisem ning mingit konsensust teemaga rinda pistnud autorite vahel pole.

Oma väga tasakaalukas artiklis Can modern biology interpret the mystery of the birth of Christ käivad Giuseppe Benagiano ja Bruno Dallapiccola läbi olulisemad teadusartiklid, mis Jeesuse sündi bioloogiliselt partenogeneesiga püüavad seletada. [1] Nende järeldus on, et puhtteoreetiliselt on see võimalik. Samas aga osutavad nad veenvalt ka sellele, kui keerukaid geenitehnoloogilisi manipulatsioone on tarvis, et partenogeenne aktiivsus inimrakkudes võiks viia välja kantud rasedusele.