Mitmekesine, erinevate puuliikidega mets on vastupidavam. Sellele on enam tähelepanu hakatud pöörama ka Põhja-Ameerika ja Euroopa majandusmetsades, kus kasvab ka väga vanu puid. Senised uuringud kinnitavad, et mitmekesise metsa liigirikkus on suurem – seal on rohkem samblaid, samblikke, seeni, kahepaikseid, lülijalgseid, roomajaid, imetajaid, linde –, kuid metsa struktuuri mõju liikidele on uuritud üsna vähe. Samas teame, et mõju on olemas, sest näiteks Soomes on hõreda võrastikuga metsas porril (Certhia familiaris) vähem süüa, linnu verest mõõdetud stressinäitajad kõrgemad ja pojad viletsamas seisundis.
Lind sulgib vähemalt korra aastas. Sulgimise kiirus sõltub isendi seisundist – mida tervem ta on, seda kiiremini uued suled kasvavad. Sealjuures on kiire vanade kulunud sulgede uute vastu vahetamine oluline, sest sulgiva linnu lennuvõime langeb (veelind kaotab lühikeseks ajaks täielikult lennuvõime) ja ta on kerge saak kiskjale. Kasvavale sulele jäävad kasvuvöödid ja neid mõõtes – seda nimetatakse ptilokronoloogiaks – saab teada, kui kiiresti sulg on kasvanud; mida laiemad on vöödid või nende vahed, seda kiirem on olnud sule kasv. Paremas toitumises isendil kasvavad suled kiiremini ja vöödid on laiemad, kehvades oludes kasvanud linnul jäävad vöödid kitsamaks. Sule kasvuvöödid sarnanevad puude rõngastele, kuid linnu sulele jäävad üks tume ja üks hele vööt ööpäevas, puule aasta jooksul.
Belgias Genti ja Brüsseli vahelistes metsades, milles erinevalt Eesti metsadest on peamised puuliigid tamm, pöök ja euroameerika pappel, mõõtsid teadlased 248 rasvatihase (Parus major) sabasulgede kasvukiirust erineva struktuuriga metsalaikudes. Uuringust selgus, et keerukama struktuuriga metsas olid sulgede kasvuvöödid laiemad ehk linnud olid seal paremas toitumuses kui lihtsama struktuuriga metsas. Põhjus võib peituda sellest, et tihedama ja kõrgema võrastiku ning rohke rohttaimestikuga metsas on rohkem toitu ja varju.
Kasvuvöötide laiust selgitasid kõige paremini metsa struktuur ja valdav puuliik – mida keerukam struktuur, seda laiemad olid vöödid sulgedel pöögi enamusega metsas. Tähele tasub panna, et tamme- ja paplimetsas elavate lindude sulevööte metsa struktuur ei mõjutanud ning pöögimetsas vöödi laius sealsetest rohttaimedest ja surnud puidust ei sõltunud.
Tõenäosus, et sabasulel on üks või rohkem kitsast kasvuvööti, mis on märk viletsast linnust või tema eluolust, oli lihtsama struktuuriga metsas 2,82 korda suurem; ka vähema rohttaimestikuga metsas oli 2,19 korda suurema tõenäosusega sulgedel kitsaid kasvuvööte.
Pöögimets ei ole rasvatihasele hea toitumiskoht, sest seal on vähe röövikuid; röövikurohkus sõltub aga metsa struktuurist – mida mitmekesisem, seda rohkem neid on. Tammemetsas on oluliselt rohkem putukaid ja seega rohkem sobilikku toitu, mistõttu on isegi kesise struktuuriga tammikus linnul võimalus piisavalt toitu leida. Sulgede kasvukiirusest lähtuvalt peaks linnusõbralik metsandus püüdlema struktuurilt mitmekesisema puistu poole – raieringi pikendamine on selleks lihtsaim viis, sest just vana mets on mitmekesisema struktuuriga.
Paraku on tänapäevases metsamajandamises vastuolu – pöögimets, mis toetab suuremat liigirikkust, on 100–170 aastane, kuid praegune raiering selles on alla saja aasta. Olukorda aitaks parandada üksikute vanade puude säilitamine majandusmetsas. Kusjuures sama tingimust on täheldatud ka samblike puhul Eestis.
Teadmine, et kõrgema ja keerukama võrastiku ning taimestikuga metsa linnustik on mitmekesisem, on olemas juba üle poole sajandi, kuid uudne on uuringus rasvatihase sulgede kasvukiiruse põhjal tehtud järeldus, et metsa struktuur mõjutab isendeid ka liigisiseselt. Samuti vihjavad tulemused, et kuna mitmekesisem mets on vastupidavam kliimamuutustele, on seda ka seal elavad loomad.
Uuringu autorid rõhutavad, et rohkem on vaja liigipõhiseid, metsaliikide seisundile keskenduvaid uuringuid – nende kaudu saab anda soovitusi nii majandajale kui ka poliitikule ning muuta vajadusel metsanduspraktikat metsa mitmekesisuse ja ökoloogilise rolli säilimiseks.
