Väljaandes Genome Biology and Evolution avaldatud uuringu kohaselt võisid neandertallased olla päevavalgusele paremini adapteerunud, võrreldes varajaste Homo sapiensi või tänapäeva inimesega.
Varajased nüüdisinimesed arenesid välja Aafrikas laiuskraadidel, mis on lähemal ekvaatorile, seega varieerusid seal päikesetõusu ja -loojangu ajad vähem.
On võimalik, et see adaptsioon pärandati Homo sapiensile, kui viimased Aafrikast ära kolisid ja neandertallastega kokku puutusid.
Neandertallane kujunes püstisest inimesest (Homo erectus) ning elas Euraasias ajavahemikus umbes 150 000–40 000 aastat tagasi. Aafrikas kujunes püstisest inimesest aga nüüdisinimese esivanem, keda kutsutakse tarkinimeseks (Homo sapiens).
Teadlased analüüsisid nii nüüdisinimese, neandertallase kui denislase (teine inimese väljasurnud liik) DNAd, leides sealt geene, mis mõjutavad tsirkadiaanrütmi.
Et teada saada, kas praegu elus olevatel inimestel on samad geneetilised variandid ja kuidas need täpselt toimivad, vaatasid teadlased andmeid UK biopangast.
„Me leidsime, et neandertallaste DNA, mis jääb tänapäeva inimestesse ristumise tõttu, avaldab märkimisväärset mõju. Eelkõige kronotüübiga seotud neandertallaste DNA suurendab järjekindlalt kalduvust olla hommikuinimene,“ selgitas uuringu kaasautor Tony Capra, kes on Kalifornia ülikooli dotsent.
Teadlased on uurinud geneetilisi erinevusi varajaste inimeste ja nüüdisinimeste vahel alates 2010. aastast, kui neandertallase genoom esimest korda sekveneeriti. Samal aastal avastati iidse DNA sekveneerimise abil denislased, mis oli selle ajani tundmatu liik.
