Väljaandes The Astrophysical Journal avaldatud uuringus pakuti see teooria välja. Astronoomid saaks neid musti auke tuvastada vibratsioonide järgi, mida need tähe pinnale tekitavad. Ja kui neid musti auke on piisavalt, saaks need toimida kui tumeaine, mis universumit koos hoiab.

Must auk tekib suurte tähtede surmal, kui nende tuumkütus on lõppenud ning tähe sisemusse suunatud gravitatsioonijõu ja tuumareaktsioonidest tekkiva rõhu tasakaal saab rikutud. Kuid 1971. aastal pakkus Stephen Hawking välja teise teooria. Pärast suurt pauku võisid kindlad kohad olla piisavalt tihedad, et kokku variseda ja luua nii pisikesi kui ka hiiglaslikke musti auke.