Raketlane Leonid Zinatullin: elu on liiga lühike, et numbreid taga ajada

Teadussaade „Rakett69“ on Eesti Televisiooni kaudu vaatajaid ekraanide ette naelutanud juba 13 aastat. Raketlastest on inimestele meelde jäänud peamiselt võitjad, kuid on üks erand - kaks korda põhivõistlusele jõudnud ning lõpututes duellides heidelnud (ning kaela ümber kõrvaklappe kandnud) Leonid Zinatullin. Viimastel hooaegadel saatesse jõudnud noored nimetavad teda sageli enim meelde jäänud võistlejaks. Hetkel on noormees seotud nii õppimise kui mitmete lisaprojektidega ning meenutab, et kõige keerulisem osa võistlusest olid inimesed.

Mis Sulle „Rakett69“ saatest enim meelde on jäänud?

Raketi puhul üks üllatavamaid momente oli see, et see meenutas sauna. Võtted koosnesid peamiselt kahest keskkonnast: kaamera ees olles on ülipalju stressi. Saate šouaspekt ja ülesanded olid tihtipeale loodud viisil, mis tekitab võistlejates võimalikult palju emotsioone, seega kütab kaamerasine umbes tunni jooksul emotsioone lakke. Ülesannete vahel on aga võistlejad lavataguses, kus on veidi hämar ja vaikne, võibolla isegi mängib mõni rahustav taustamuusika. Osad võistlejad annavad intervjuusid ja umbes poole tunni jooksul ülesannete vahel on ülimalt rahulik olla. Kontrast oli jõhker ja ma saan seda võrrelda vaid saunaga, kus sada kraadi sees ja seejärel lumehang õues.

Võtted on üldiselt plokkides, kus päeva jooksul filmitakse kaks episoodi, kusjuures kõige pikem plokk, koos kõikide ettevalmistustega, kestab umbes nädala. Iga võttepäev kestis ligikaudu 12 tundi, mõnikord rohkem. Selle aja jooksul ajataju kaob täielikult. Võtetel on üsna sügisene tunne, astud õue, seal tuiskab. Nädala jooksul tunned, et iga saade on eraldi nädala mahuga. Nädala lõpuks oled elanud mõne kuu. Mõnikord võibolla näed ka päikest. See oli väga äge kogemus, mis õpetas ennast tundma ja toime tulema. Igati soovitan!

Kas mäletad, kuidas Sul tuli mõte saatesse minna?

Mul oli põhikoolis füüsika- ja bioloogiaõpetaja Geil Siim, kes saatis mind enam-vähem igale (loodusteaduste valdkonna) olümpiaadile. Mõnes, nagu füüsikas, olin rohkem edukas, teistes vähem. Ükspäev pakkus ta mulle võimaluse proovida saada Rakett69-sse. Ma tol ajal eriti telekat ei vaadanud, seega ei teadnud, mis asi see isegi on, aga tundus huvitav. Mõeldud-tehtud, täitsime koos ankeedi ära ja sealt see edasi läks: eelvoor, labürint, saated.

Sa olid eriti kuulus duellides osalemise poolest. Kuidas Sa nendes alati nii edukalt osalesid?

Kui varem rääkisin sellest, et kaameraesine on ülimalt stressirohke paik, siis duell on väga palju hullem. Sellises olukorras sa võitled otse teise inimesega ja kui sa kaotad, siis sellega su teekond võistlusel lõpeb. Sellises olukorras on veres nii palju adrenaliini, et lugemine muutub ülimalt keeruliseks - silmad lihtsalt libisevad tekstilt maha.

Selleks, et duellis olla edukas, peab unustama ära oponendi ja keskenduma eesmärgile. Enne duelli oli mul rituaal: ma joon ja söön midagi, milles on suhkrut, sest stressirohkes olukorras võib kiiresti veresuhkur alla kukkuda ja võtta endaga kaasa ka mõtlemisvõime. Siis tegin paar füüsilist harjutust, et saada vere käima ja olingi platsiks valmis.

Stressirohkes olukorras peab meeles pidama, et stress on tõukav jõud. Olukord meenutab elektriratast, millel kiilus gaas põhja kinni ja pidur suri välja. Kõige halvem asi, mida saab teha, on lenksust lahti lasta. Sellise paanilise stressihoo vastu ei saa võidelda, seda saab vaid suunata. On vaja keskenduda asjadele, mida saab kontrollida. Ma ei saa kontrollida, mida mu vastane teeb, saan kontrollida ainult, mida mina teen. Kui ülesanne käes, keskendun võimalustele, kui tuleb miljon mõtet, lasen neil tulla, valin kõige enim lubava ja proovin. Kui ei tööta, võtan järgmise. Alati tuleb emotsioone õrnalt suunata ja keskenduda asjadele, mida kontrollida saad, siis ei lenda kraavi. Ilma kontrollita peas on vaid paanika ja paanika ei vii edasi.

Milline ülesanne Sulle kõige suuremat väljakutset pakkus?

Kõige keerulisem osa võistlusest oli minu jaoks koostöö ja tööjaotus. Raketi hooaja alguses on võistkondlikud ülesanded. Enamasti on need sellised, mille puhul on parem vähem käsi kui rohkem. Viite inimest on väga raske rakendada, kõik on stressis, kõik peavad näitama, et nad on kasulikud, laua taga on mõni ruutmeeter ruumi, iga tööriista on üldiselt maksimaalselt kaks. Minu teisel hooajal, olles rohelises tiimis, koostöö kuidagi ei sujunud. Pole isegi kindel miks, võimalik, et iseloomud ei klappinud, võimalik, et organiseerisime asju valesti... Aga jah, kõige keerulisem osa võistlusest pigem olid inimesed.

Osalesid saate 7. hooajal ja siis uuesti 8. hooajal - kuidas see juhtus?“

Rakett69“ oli väga proovilepanev kogemus ja see meeldis mulle. 7. hooajal viibisin vist kokku viies saates ning sellest jäi mulle veidi väheseks, seega proovisin 8. hooajal uuesti ja vist avaldasin korraldajatele piisavalt head muljet, et nad võtsid mind vastu ka 8. hooajal.Teisel hooajal teadsin rohkem, kuidas asjad käivad ja mul oli aasta võrra rohkem kooli ja olümpiaade seljataga, aga ma ei ütleks, et see andis mulle tugevat eelist. Seal olid inimesed, kes olid minust targemad ja kogenumad, sellel hooajal oli hulk inimesi ülikoolist ja Lennuakadeemiast.

Kas oled vaadanud ka järgmiseid hooaegu?

Ainult kambas teistega :) Meil on igal aastal olümpiaadidel osalevate inimestega ühisvaatamised, kuhu üldiselt tuleb ka viisakas hulk reketlasi. Päris suur osa mu sõpradest ja tuttavatest on ühel või teisel aastal Raketis ka ära käinud. See muuseas aitab ka murda müüti asotsiaalsest nohikust. Nohikuid on väga palju erinevaid, osad on introverdid, osad on ekstroverdid. Raketti tulevad üldiselt ekstravertsed nohikud ja igal aastal on neid kandideerimas üle saja.

Küsimuse juurde tagasi tulles: täies ulatuses olen näinud enam vähem ainult oma hooaegu, hilisemaid ma olen näinud vaid osaliselt.

Kas olid juba lapsena uudishimulik ja teadmishimuline?

Ikka, mulle on alati meeldinud käsitöö, tehnika ja teadus. Lapsepõlves ehitasin puldiga juhitavaid lennukeid, liftiga puuonni ja muid sarnaseid vidinaid. Kuuendas klassis veidi skitseerisin vihikus mängult füüsikat (päris füüsikat nägin alles 7. klassis). Mul olid reeglid, kuidas gravitatsioon töötab ja kuidas elemendid muutuvad „tähtedes“ teisteks elementideks. Sellel asjal oli väga vähe ühist reaalsusega ja ma pigem tegin seda lihtsalt niisama lõbu pärast. Ma proovisin isegi seda Excelis simulatsiooniks muuta, aga see päris käima ei läinud ja ma ei osanud tollal ka normaalselt programmeerida, seega sinna see jäi.

Millega Sa lapsena veel tegelesid, mis su hobid olid?

Ma olen aastate jooksul käinud päris mitmes huviringis: paar aastat mudellennundust, paar aastat judot, lasketrenn, kergejõustik... Neljateistkümneselt otsustasin, et viiul on äge ja isegi lõpetasin hiljem ka muusikakoolis viieaastase programmi. Kõige kõrvalt mängisin ka hõbeda valamisega. Hobisid oli palju...

Mis õppeained koolis enim huvi pakkusid?

Kõige huvitavamad olid tööõpetus ja füüsika. Mõlema puhul olid põhikoolis väga head õpetajad. Tööõpetuse puhul mulle väga meeldis nikerdamine ja kätega asjade tegemine. Meil oli väga hästi varustatud klass, me saime lisaks puidutööle ja jootmisele ka sepistada ja keevitada, kunagi sai seal teha ka savitööd.

Füüsika puhul mulle meeldisid pigem olümpiaadid. Nad olid nagu intellektuaalsed raskejõustikuvõistlused, kus 5 tunni jooksul annad endast kõike, mis sul on. Mul isegi läks enam vähem hästi, käisin igal aastal vabariiklikel ja aegajalt sain ka häid kohti. Rahvusvahelisele tasemele ma füüsikas päris ei jõudnud, seda ma tegin pigem astronoomias.

Kas Sa olid koolis eeskujulik õpilane?

Absoluutselt mitte. Põhikooli ma lõpetasin isegi kolmedeta, aga gümnaasiumi hinneteleht oli pigem kirju. Mind kunagi hinded väga ei huvitanud, elu on liiga lühike, et numbreid taga ajada. Ma pigem keskendusin oma huvidele. Kool on eelkõige tööriist enda arendamiseks ning enda arendamine ei lange kokku heade hinnete jahtimisega.

Kas oli mõni õpetaja, kes Sind enim mõjutas?

Varem mainitud Geil Siim oli mu füüsika- ja bioloogiaõpetaja, kes põhikoolis mind suunas olümpiaadide poole, mille eest olen talle ülimalt tänulik. Ta aitas ka väga palju ettevalmistumisega. Ta andis materjale ja eksperememtaalvahendeid ning selgitas, kui miski segaseks jäi.

Aivar Juhanson oli mu tööõpetuse õpetaja. Ta oli ülimalt hea õpetaja. Õpilased päriselt austasid teda. Aivar ei õpetanud ainult seda, kuidas saage käes hoida, vaid ka kuidas tööd teha. Ta õpetas iseseisvat mõtlemist ja töö planeerimist.

Kes Su huvisid ja kujunemist veel suunasid?

Vene ajal olid ajakirjad „Noor tehnik“, tänapäeval selles rollis on pigem Youtube’i kanalid. Suur osa mu teaduse- ja tehnika-alasest silmaringist pärineb just sealt.

Millega Sa praegu tegeled?

Praegu olen Tartu Ülikoolis füüsika bakalaureuse lisaastal (4. aastal). Ülikoolis ja ülikoolist väljaspool on hunnik erinevaid projekte: töötan TÜ Tehnoloogiainstituudi IMS laboris tekstiilirobootika spetsialistina, juhin MTÜ SemuBot mehaanikameeskonda, möllan lõputöö raames elektrokeemiaga ja hobikorras arendan metalli 3D printerit ning paar mikroskoopi. Maailmas on väga palju põnevaid asju ning ainuke kurb asi on see, et päevas on vaid 24 tundi.

Sul oli mingil hetkel ka plaan välismaale õppima minna. Kas see on endiselt jõus?

Gümnaasiumi lõpetasin aastal 2020 kevadel, seega maailm läks plaani tegemise järel veidi põlema, mille tõttu jäin Eestisse. Sellel olid omad plussid, mul säilisid laborite ligipääsud ning ma tean kohalikku (eesti) keelt, seega saan võtta enam-vähem ükskõik millist ülikoolikursust, mis on välismaal pigem problemaatiline. Samas välismaa on suur koht ja tahaks natukene sellest näha, seega magistrikraadi teeksin välismaal küll, pean vaid otsustama, mis kraadi ma saada tahan, mis mu huvide mitmekesisusega on võrdlemisi keeruline...

Kas saates osalemine ka muutis midagi Su plaanides?

Mitte eriti, see oli äge kogemus ja mind kutsuti pärast paarile üritusele, aga plaanides suuri muutusi see ei tekitanud. Rakett pigem õpetas, kuidas stressi täis olukordades hakkama saada.

Millised on muud eesmärgid ja plaanid tulevikuks?

Unistus oleks elada vabadusega teha loovat arendustööd. Olla tehnoloogia- kunstnik, aga iga kunstnik peab olema ka ärimees, seega see eeldaks ka rahalist ja müügioskust. Oma ettevõtte loomine avaks mõned uksed lihtsustaks mõned protsessid, seega osaliselt tüürin selle poole. Loodetavasti on see ka seda väärt.

Tahaks ka haridusteed jätkata, aga teeksin seda ikkagi sihipäraselt. Välismaale minna välismaa pärast on kuidagi mõttetu ja kallis. Teeksin enne valmis nimekirja oskustest, millest ma puudust tunnen ja siis valiksin õppekava, kus seda ka õpetatakse. Füüsika baasiga on õnneks valikuid üsna palju.