Täna möödub 60 aastat Ameerika Ühendriikide 35. presidendi John F. Kennedy mõrvast. Ekspress taaselustab tol päeval Dallases aset leidnud traagilised sündmused.
Sügisel 1963 alustas Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy ja tema meeskond valmistumist teiseks presidendi valimiskampaaniaks. Kennedy keskmine toetus esimese ametiaja vältel oli olnud kõrge 70,1 protsenti, kuid viimasel aastal siiski mõnevõrra alla tulnud. Kennedy polnud küll avalikult teatanud, et kandideerib järgmiseks ametiajaks, kuid pakatas enesekindlusest ja hindas oma šansse uuesti valituks saada kõrgelt. Selja taga oli edukalt lahendatud Kuuba raketikriis, mis veel aasta varem oli maailma tuumasõja lävele viinud.
Kennedy populaarsus kandis teda ka mitmel pool Texases, kuid osariigi suurimas linnas Dallases oli olukord keerulisem. Dallas oli tuntud konservatiivide kants ning demokraat Kennedy poliitika ja seisukohad näiteks kodanikuõiguste osas ei leidnud linnas laialdast toetust.
Septembri lõpus 1963 rändas Kennedy läände, et kõnelda üheksas osariigis loodusvarade kaitse, hariduse, riikliku julgeoleku ja maailmarahu teemadel.
12. novembril pidas Kennedy oma meeskonnaga esimese koosoleku, kus arutati järgmisel aastal toimuvaid valimisi. Koosolekul rõhutas Kennedy Floridas ja Texases võitmise tähtsust ning teatas plaanist minna järgmiseks kaheks nädalaks nendesse osariikidesse visiidile. Otsustati, et teda saadab visiidil ka abikaasa Jacqueline. 21. novembril lendas presidendipaar Air Force One pardal Texasesse kahepäevasele turneele.
Üheks president Kennedy ülesandeks Texases oli lepitada omavahel tülitsevaid kohaliku demokraatide rakukese liidreid. Samuti oli ta teadlik, et osariigis tekitab poliitilisi pingeid väike, aga häälekas ekstremistide grupp, seda eriti Dallases, kus kuu varem oli USA saadik ÜROs Adlai Stevenson füüsilise rünnaku ohvriks langenud.
22. novembri hommikul esines Kennedy Forth Worthi linnas mitmele tuhandele inimesele. Hotelli ette, kus president peatus, oli ehitatud lava, millelt Kennedy kõneles rahvale kaitsevõimekusest ja kosmoselendude vajadusest, samuti majanduskasvust ja USA rahva vajalikkusest maailma liidri raske koorma kandmisest.
Kõne järel sõitsid John ja Jacqueline Kennedy ning nende saatjaskond Carswelli õhuväebaasi, ja lendasid 13 minutiga lähedal asuvasse Dallasesse. Lennuvälja juures ootas presidendipaari uudistama tulnud rahvamass. Kennedyd veetsid mitu minutit kohalikega käteldes.
Esimene leedi sai ühelt tervitajalt kingiks roosibuketi, mille ta endaga limusiini kaasa võttis. Allalastud katusega limusiinis istusid juba Texase kuberner John Connally ja tema abikaasa Nellie. Kennedyd sisenesid autosse ning istusid kuberneripaari taha. Kuna vihma enam ei sadanud, jäeti auto katus alla.
Presidenti saatnud asepresident Lyndon Johnson koos abikaasaga istus autokolonnis oodanud teise sõidukisse. Autode rongkäik lahkus lennujaamast ja võttis suuna Dallase kesklinna, kus president pidi lõunal kõne pidama. Teekonna pikkus oli umbes 16 kilomeetrit.
Autokolonn saabus Dealey Plaza’ile umbes kell 12.30. Dallase tänavatel seisid tuhanded inimesed, kes limusiinis mööduvat presidenti lehvitades ja juubeldades tervitasid. Õhkkond oli pidulik.
Kui autokolonn jõudis Elm Streetile, kõlasid paugud. Esimene lask tabas Kennedyt ülaselga ja läbistas tema kaela. Hilisema uurimisraporti järgi sai samast kuulist tabamuse selga ka Kennedy ees istunud kuberner Connally.
Kennedy viimased hetked jäädvustas kohalik rõivatööstur Abraham Zapruder, kes Kennedy visiiti oma amatöörkaameraga filmimas oli. Zapruderi filmilt on näha, kuidas presidendi limusiin pärast esimest lasku kiirendab. Mõni sekund hiljem toimub surmaga lõppev lask: kuul siseneb Kennedy pea tagaosast ja väljub otsmikust. Tema kõrval istunud Jacqueline ronib instinktiivselt limusiini pagasiruumile, et korjata sealt tükk oma abikaasa koljust. Zapruder meenutas hiljem, et mõistis püssilaskude fataalsust kohe, kuna presidendi pea „plahvatas nagu ilutulestik.“
Presidenti vedanud limusiin kihutas Parkland Memoriali haiglasse, mis asus mõne minuti tee kaugusel sündmuskohast, kuid Kennedyt ei suudetud enam päästa. Katoliiklasest Kennedyle kutsuti preester ja kell 13:00 kuulutati riigipea surnuks. Raskelt haavata saanud kuberner Connally`l õnnestus siiski paraneda.
Haiglast toimetati presidendi surnukeha toimetati Air Force One`i pardale, kus senine asepresident Lyndon B. Johnson andis ametivande, et asuda USA presidendi ametisse.
Vähem kui tund aega varem oli politsei vahistanud Lee Harvey Oswaldi, hiljuti Plazal asuvas raamatulaos tööle asunud mehe. Samast laost sooritas Oswald ka Kennedy tapnud lasud. Alguses vahistati Oswald patrullpolitseinik J.D.Tippiti ja hiljem juba ka Kennedy mõrva eest. Politsei leidis raamatuhoidla 6. korruselt vintpüssi ja kolm padrunisalve.
24. novembril toimetati Oswaldi politsei peakorterist maakonna vanglasse. Sündmusi otseülekandes telerist jälginud inimesed nägid ühtäkki püstoliga meest, kes avas Oswaldi suunas tule. Ründajaks osutus kohalik ööklubi omanik Jack Ruby. Oswald suri kaks tundi hiljem Parklandi haiglas.
Samal päeval viidi lipuga kaetud president Kennedy kirst Valgest majast Kapitooliumi hoonesse. Missis Kennedy palvel viidi matusetseremoonia läbi samamoodi, nagu president Abraham Lincolni matustel. Kapitooliumi hoone rotundil käis presidendile viimast korda austust avaldamas 250 000 inimest.
1963. aasta 25. novembril maeti president Kennedy Arlingtoni riiklikule kalmistule. Matustel osalesid rohkem kui 100 riigipead või -esindajat. Hiljem süütasid Kennedy lesk ja tema vennad Robert ja Edward igavese tule.
Kennedy mõrvamine avaldas Ameerika ühiskonnale sügavat ja pikaajalist mõju. 60ndaid Ameerikas iseloomustas võitlus kodanikuõiguste eest, Vietnami sõda ja sotsiaalsed tabude murdmine. Kennedy surm süvendas avalikkuses maad võtvat ebakindluse tunnet ning seda nähti optimistliku ja helgelt tulevikku vaatava ajastu lõpuna USAs.