Karl Mell, võidukas nii teadussaates kui ka spordimaailmas

11. hooajal võitis „Rakett69“ teadusvõistluse toona Tallinna Reaalkoolis õppinud Karl Mell, kelle üheks hobiks on juba aastaid olnud triatlon. Sel suvel oma vanuseklassis Euroopa meistriks tõusnud noormees usub, et just sportlase vaim tagas talle paar aastat tagasi väärika võidu, millega kaasnes ka 10 000-eurone preemia.

Mis Sulle „Rakett69“ teadussaatest enim meelde on jäänud?

Kõige rohkem need arutelud nii kohtunike kui kaasvõistlejatega, samuti vinged emotsioonid võitudest ning ka kaotustest (kuid võidud jäid muidugi rohkem meelde) ja ka saadete filmimiste vahepeal toimunud tegevused ja kogu suhtlus teiste osalejate ja „Rakett69“ tiimiga.

Kas oled tagantjärele mõelnud ja analüüsinud, miks just Sina saate võitsid?

Kõige rohkem aitas mulle kaasa sportlase vaim ehk ma suutsin end võidelda igast olukorrast läbi. Lihtsalt võtsin ette ja proovisin, olenemata kas ma teadsin või ei teadnud, või et kas ma uskusin, et ma suudan selle ära lahendada või ei suuda. Lihtsalt hakkasin katsetama ja ei mõelnud üle.

Kui palju oli võistlusel kasu koolis õpitust ja kui palju oli vaja loogilist mõtlemist ja tuletamist?

Kindlasti olid peamised kooliteadmised olulised, põhikoolist mingid valemid näiteks, kuid oluliselt rohkem oli siiski kasu loogilisest mõtlemisest ja laiast silmaringist.

Kui oluline sinu jaoks võitmine oli?

Muidugi auhinnaraha oli tore, kuid võit muus mõttes ei olnud tegelikult nii oluline, sest kogemus ise oli juba väga lahe. Mis võiduga kaasneb on see, et saad olla saates lõpuni ja saad seda vinget kogemust lihtsalt kõige rohkem kätte.

Kas „Rakett69“ võit muutis Sinu elus midagi?

Otseselt ei muutnud, aga muidugi tundsin, et inimesed nüüd mingil määral teavad mind. Ma olen siiani olnud peamiselt sportlane ja lootnud, et inimesed tunnevad mind rohkem spordielu kaudu, aga peale Rakett69 enamus tundis mind siiski saate võidu tõttu. Võit avas paar ust, kuhu edasi minna ja andis võimaluse uutele kogemustele veel kiiremini ligi pääseda.

Milline Su lapsepõlv oli - millega siis peamiselt tegelesid?

Ma olen kogu elu olnud väga sportlik. Tegelesin väiksena paljude erinevate spordialadega, näiteks male, kabe, džuudo, kergejõustiku ja mitmete pallimängudega. Ehk esimesed 4-5 aastat koolis otsisin seda ühte ja õiget spordiala. Umbes 6ndas klassis leidsin enda jaoks triatloni, kuhu ma pidama olen jäänud.

Millised õppeained Sind koolis eelkõige huvitasid?

Matemaatika sobis ja meeldis mulle, kehaline kasvatus ka muidugi.

Kuidas Sinu arvates saab lapsi ja noori õppimise ning teadmiste juurde suunata?

Kindlasti „Rakett69“ on väga hea eeskuju, ma ise vaatasin seda samuti lapsena palju ja see tundus üsna võimatu eesmärk, kõik tundusid väga targad. Kui sinna ise minna ja proovida, siis see on täitsa võimalik. Rakendusliku teaduse põimumine kooliõppesse on kõige olulisem, sellest tundsin ka ise kooliajal väga puudust ja selle kogemuse saingi alles „Rakett69“ teadusvõistlusel osaledes väga tugevalt. Oleks selle kogemuse saanud 7.-9. klassis, siis see oleks päris tugevalt aidanud õppeainetest päriselt aru saada.

Kes Sulle suurimateks eeskujudeks olid?

Mul ei olnud lapsepõlves otseselt eeskujusid, samas tippsportlastele vaatasin alt üles küll.

Mis hetkel avastasid enda jaoks spordimaailma?

Lapsest peale olen aktiivne olnud, vanemad on ka olnud aktiivsed ja tirisid mindki kaasa - olen neile väga tänulik selle eest. Juba lapsepõlvest peale utsitasid mind õue, 4-5-aastaselt sõitsin sõpradega küla vahel rattaga. Olen koguaeg olnud aktiivne. Eks spordiga tegelemine algab ikka hobina ja kasvab siis järjest professionaalsemaks. Triatloni leidsingi 5.-6 klassis, professionaalselt hakkasin sellega tegelema gümnaasiumis.

Kas sport on teadus? Kas sul on teadusest sportlike tulemuste saavutamisel kasu?

Kindlasti sport on teadus, juba treeningmahtude ja metoodikate taga peitub palju teadust. Samuti triatloni varustuses on seda ka näha, näiteks läbi jooksutossude – mis materjalist neid tehakse, näiteks pannakse karbonplaate tossude sisse, et energia tagasilöök oleks veel suurem jooksusammul. Näiteks aerodünaamika reeglid jalgrattasõidul jne. Mulle tohutult meeldib enda jalgratta asendi kallal nokitseda ja nn väikeseid protsente kätte saada.

Kui palju koolis omandatud teadmisi oled saanud reaalses elus kasutada?

Ma ei tunne, et ma Pythagorase teoreemi kasutaksin päriselus, aga need teadmised kusagil kukla taga aitavad ikka erinevaid asju teha, olgu see sport, treeneritöö, õppimine jne. Need on loonud tugeva baasi nö tavaliseks eluks.

Mida koolis ei õpetata, aga võiks?

Kindlasti rakenduslik õpe võiks olla koolides tugevam, aga see oleneb ka koolist, kuidas neil on vahendeid jne. Kindlasti võiks olla rohkem finantsõpet ja ettevõtlust oluliselt tugevamalt, need on elementaarsed teadmised, mis kindlasti tuleksid kasuks.

Kas plaanid oma tulevikku spordimaailmas jätkata või on ka edasiõppimise mõtteid?

Olen alustanud ka õppimist, hetkel on bakalaureseõppe valdkonnaks International Business. Ma ei ole veel otsustanud, kas ma tahan järgmised 10-15 aastat veeta 100% sportlasena või suunduda kuhugi mujale, hetkel vean kahte leeri ja proovin enda jaoks aru saada, kumb mulle rohkem meeldib. Võib-olla mõlemad, see on ka variant. Vaatan, kuhu elu välja veab.