PROOVISÕIT | Hyundai Ioniq 6: pai silmadele, valus kõrvadele

Ioniq pole nimena Hyundai jaoks uus. Täiesti värske seeria sai alguse 5-st, harjumatult suurest luukpärast, mis muutis kaheksakümnendate aastate teravate servade moe huvitavaks ja omanäoliseks tänapäevaseks tervikuks. Kaks aastat hiljem oli aeg küps järgmiseks mudeliks, kirjutab Accelerista.com.

Ioniq 5 disain mõjus üllatavana, kuid õnnestununa ning enamik autotootjaid oleksid korporatiivse identiteedi vaimustuses asunud tootma matrjoškade stiilis sellest veidi suuremaid ja väiksemaid koopiaid. Aga Hyundai valis totaalselt teise tee: Ioniq 6 on sedaan, mis ei näe sugugi välja nagu CUV (crossover-utility vehicle) olla tahtev Ioniq 5. Otse öeldes ei näe see üldse ühegi teise auto moodi välja.

Kas Maailma aasta auto 2023 tiitel koos aasta disainiauhinnaga on saadud ilmaasjata? Kindlasti mitte! Ioniq 6-s on tunda Hyundaid tema parimal moel ja tehnoloogiliselt on tegu absoluutse tipptasemega. Auto nagu elektriauto ikka, võiksid skeptikud öelda, ent kui kõik autod oleksid sarnased, oleks maailm tunduvalt igavam, ehkki samas ka parem paik. Aga see pole kindlasti see koht, kus me elada tahaksime!

Mis see siis ikkagi on?

Uue Hyundai suurim voorus ja puudus ühekorraga on see, et erinevalt peaaegu kõigist teistest autodest ei püüa see olla maastur. Ioniq 6 ei olegi tegelikult nii madal, kui visuaalselt tundub, seda peamiselt autopõhjas oleva aku tõttu, kuid isteasend ei jäta ruumi kahtlusteks – see on sõiduauto, sedaan, ainult ja vaid. Mõne jaoks on see väärtus, mõne peletab pärast proovisõitu minema, kuid ei jäta õhku küsimust, et mis see nüüd oligi?

Ioniq 6 tundub olevat inspireeritud pea sajanditagusest ajast, kus aerodünaamika parandamiseks disainiti autosid võimalikult tilgakujulisteks. Samas pole mõtet uskuda, et disainerid seda mäletasid, pigem kannustas neid soov eristuda ning samas luua voolujooneline sõiduk, mis suudab ühe laadimisega võimalikult kaugele sõita ning tulemuseks sai suurepärane õhutakistustegur 0,21.

Kuna uustulnuk kasutab sama platvormi mis Ioniq 5, siis tehniliselt on tegu sarnaste autodega (meenutame: platvorm määrab kõik!). Loomulikult on kasutuses ka muud Hyundai-KIA kontserni allhankijatelt pärinevad funktsioonid ja see pole üldse halb, otse vastupidi!

Testiauto oma nelikveo ja 239 kW-ga on üsnagi vilgas ka särtsuka kohta, kuid miskipärast ei kutsu kihutama. Pigem kisub ta nautima meeldivat sisekujundust (sh valge nahk), sujuvat kulgemist ning teadmist, et tegu on väga aerodünaamilise sõidukiga. See on pigem lõõgastav auto kui linnatänaval sportlike ambitsioonide rahuldaja.

Tagaosas võib hea tahtmise korral leida Porsche mõjutusi, pikk servast servani ulatuv tagatuli vastab suurepäraselt hetkemoele ning on hämaras kahtlemata efektne. Eestvaates aga selline sportlikkus puudub, pigem on tegu paraja nunnukaga, kellest jõulisust ning agressiivsust ei oskaks oodata enne, kui tagatuled paistavad.

Sees peaaegu luksuslik

Sisemuses pole etteheiteid. Juhiistmele maandudes valdab esmaklassilise auto tunne, mida toetavad metallist detailid, ka istmepolster on mõne konkurendi kasutatud kunstnahaga võrreldes uhkem. Ioniq 6 on kvaliteedi ja viimistluse poolest eelkäijaga võrreldes samm edasi.

Kõik kasutatud materjalid on esmaklassilised ning ehkki esimesel hetkel kõvaplasti rohkus segab, siis tegelikult on see lihtsalt paratamatus, sest nii mõnegi noobelmargi väga kallite elektrisõidukite viimistlus ei kannata välja võrdlust hinnalt soodsamate bensiini ja diislit põletavate omaga, Hyundaist rääkimata.

Juhi ees asub auto keskele ulatuv pikk ekraan, täites seal infolustisüsteemi rolli ning selle toimimine on tuttav teistelt kontsernikaaslastelt. Kriitikat saab kasutusmugavus – mitmed olulised funktsioonid on sügaval menüüdes peidus ning parempoolse servani ulatumiseks on ka pikakäelistel vaja end tublisti venitada.

Tagaistujate pearuumi osas nõuab lõivu langev katusejoon. Hyundail on (nagu mitmel teiselgi särtsukal) tagumine istmepadi terava nurga all, mis tähendab madalamat ja kõveramat isteasendit, ent 1,90 pikkustel on sellegipoolest lagi ebameeldivalt lähedal. Väga palju jalaruumi aitab seda siiski mõnevõrra leevendada.

Uste sulgemiseks puudub traditsiooniline sang, millest haarata, selle asemel on hoopis pikk ja mahukas süvend kõlarite (hiiglaslikud!) kohal. Esmapilgul ehmatav, aga ära harjudes mõnus ja mugav.

Kuna tegu on tõupuhta sedaaniga, on pakiruumi laadimisava napp. Hyundai sõnul oleks luukpära puhul suure luugi avamine tagaistujatele ebameeldivat mõju avaldanud, kuid tegelikult oleks andnud juurde võrratult rohkem kasutusmugavust.

Kokkuvõttes tähendab see, et oma asjade pagasiruumi asetamiseks ja sealt kätte saamiseks peab rohkem vaeva nägema. Kui sõidukit testivad autoajakirjanikud või teeb klient tunnise proovisõidu, see detail mõistagi kajastust ei leia (pole ju lühiajaliselt oluline), aga pikas plaanis pole omaniku elu kaugeltki nii mugav, kui võiks eeldada.

Uued tehnikavigurid pole kõigile mokkamööda

Ioniq 6-l on digitaalsed uksepeeglid, seeriatootmisse jõudnud tulevikutehnoloogia. See on kasulik autotootjale, sest kaamera tekitab vähem õhutakistust kui suur peegel ning annab paar kilomeetrit täiendavat sõiduulatust. Nendega harjumine võtab aega, kuid on võimalik.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.