Veenuse atmosfääri uurivad astronoomid on avastanud planeedi mürgiste pilvede kohal päevases atmosfääris märke molekulaarsest hapnikust. Teoreetiliste mudelite põhjal on teada, et planeedi atmosfääris eksisteerib molekulaarne hapnik ja seda on tuvastatud Veenuse öises atmosfääris, kirjutab Science Alert ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringule viidates.
Kuid molekulaarse hapniku tuvastamine päevases atmosfääris tähendab, et me saime uusi teadmisi Veenuse atmosfääri dünaamikast ja selle tsirkulatsioonimustritest, teatas Saksamaa lennunduskeskuse (DLR) füüsiku Heinz-Wilhelm Hübersi juhitud teadlaste meeskond.
Veenus on planeet, mida teadlased tahaksid põhjalikumalt uurida. See on paljudes aspektides sarnane Maaga, kuid samas on see teistes aspektides täiesti erinev. Selle mass ja koostis on sarnased Maa omaga, kuid kui Maa on lopsakas, roheline, märg ja täis elu, siis Veenus on „surnud planeet“. See on kaetud paksude lämmatavate, peamiselt süsihappegaasist koosnevate pilvedega, mis loovad kasvuhoonekeskkonna, kus keskmine pinnatemperatuur on umbes 464 kraadi Celsiuse järgi.
Nendest pilvedest sajab Veenusel happevihma ja kogu atmosfäär pöörleb ümber planeedi suure kiirusega. Tuuled, mis on Veenuse pilvetippudest tunduvalt madalamad, võivad saavutada kiiruse kuni 700 kilomeetrit tunnis. Maal on kõigi aegade suurim tuulekiirus olnud 407 kilomeetrit tunnis.
Veenuse atmosfääri mõistmine aitab mõista erinevusi selle ja Maa vahel. Ja üks viis seda teha on hapniku uurimine.
Molekulaarne hapnik ei ole päris nagu see hapnik, mida me hingame (puhta hapniku sissehingamine suurtes kogustes oleks inimese jaoks üldse ohtlik). Selle molekul koosneb kahest omavahel seotud hapnikuaatomist. Molekulaarne hapnik koosneb üksikutest hapnikuaatomitest ja see pole eriti püsiv, kuna on väga reaktiivne ja reageerib kergesti teiste aatomitega. Maal leidub seda rohkesti suurtel kõrgustel, kus see tekib molekulaarse hapniku fotodissotsiatsiooni käigus. Põhimõtteliselt hävitavad päikese footonid atmosfääris dihapnikku.
Arvatakse, et sarnane protsess toimub ka Veenusel. Veenuse atmosfäär koosneb valdavalt süsihappegaasist. Kui Päikese valgus tabab CO2, lagundab fotodissotsiatsioon selle molekulid molekulaarseks hapnikuks ja süsinikmonooksiidiks. Süsinikmonooksiid allub, muide, ka fotodissotsiatsioonile.
Kui need aatomid liiguvad Veenuse öisele küljele, ühinevad nad süsinikdioksiidiks – protsess, mis paneb planeedi öise külje helendama. Selle protsessi osana on täheldatud molekulaarse hapniku teket, kuid päevases atm pole seda kunagi varem täheldatud.
Hübers ja tema meeskond uurisid lennukile paigutatud Stratospheric Observatory for Infrared Astronomy (SOFIA, e.k. Infrapuna-astronoomia stratosfääri observatoorium) abiga kogutud andmeid. Lennuk sooritas kolm lendu, kogudes andmeid 17 Veenuse punkti kohta: seitse päeval, üheksa öösel ja üks terminaatoril (pimeda ja valgustatud poolkera vaheline piir – Forte).
Kõigist 17 asukohast leidis teadlaste meeskond molekulaarset hapnikku, mille maksimaalne kontsentratsioon on umbes 100 kilomeetri kõrgusel. See vastab kõrgusele, mis jääb Veenuse kahe domineeriva atmosfääri tsirkulatsiooni mustri vahele: 70 kilomeetri kõrgusele puhuvad tuuled, mis liiguvad vastupidises suunas planeedi pöörlemisega, ja subsolaarne-antisolaarne voog atmosfääri ülemistes kihtides üle 120 kilomeetri kõrgusel.
See tähendab, et molekulaarne hapnik on Veenuse atmosfääri üleminekuvööndi uurimiseks seni kasutamata ressurss, märgivad teadlased.
