Teadlased teatasid neljapäeval, et nad on dokumenteerinud kõrgendatud pinnase taktikalist kasutamist sõjaolukordades, jälgides kolme aasta jooksul igapäevaselt kahte metsikute šimpanside populatsiooni Elevandiluuranniku Tai rahvuspargis, Lääne-Aafrika suurimas vihmametsade kaitsealal.
Uuringus leiti, et mäekõrgendiku luure käigus saadud teave kujundas seda, kas šimpansid viisid läbi pealetunge vaenlase territooriumile, kusjuures need ahvid näisid seda tegema pigem siis, kui kokkupuute oht oli väiksem. Teadlaste sõnul on selles uuringus esmakordselt dokumenteeritud selle iidse inimkonna sõjalise strateegia kasutamine meie liigi lähimate elavate sugulaste poolt.
„See näitab keerukaid kognitiivseid ja koostöövõimeid, et ette näha, kuhu ja millal minna, ning tegutseda kogutud teabe alusel turvaliselt,“ ütles Cambridge’i ülikooli füüsiline antropoloog Sylvain Lemoine, ajakirjas PLOS Biology avaldatud uuringu juhtivautor.
Lemoine’i sõnul on karjade vaheline vägivald šimpansite puhul üsna tavaline. „Šimpansid konkureerivad ala pärast, mis hõlmab toiduressursse. Suured territooriumid on kasulikud, sest see vähendab karjasisest konkurentsi ja emaste sigimisaktiivsus suureneb suuremate territooriumide puhul,“ ütles Lemoine.
Mägedele ronimine ei pruugi Lemoine’i sõnul olla seotud visuaalsete eelistega, vaid võib pakkuda loomadele hoopis paremaid akustilisi tingimusi. „Mägede tipud on kaetud taimestikuga ja ei paku häid vaatluspunkte,“ selgitas Lemoine.
Kahe šimpansikarja alasid piiritlevate mägede tipus viibides hoidusid šimpansid tavaliselt lärmakalt söömisest või toidu otsimisest, selle asemel nad puhkasid ja kuulasid.
Šimpansid ja kääbusšimpansid on geneetiliselt inimesele kõige lähemal olevad liigid, jagades umbes 98,8% meie DNA-st. Inimese ja šimpanside evolutsiooniline liin jagunes umbes 6,9 kuni 9 miljonit aastat tagasi, selgub juunis avaldatud uuringust.
Šimpanside käitumise uurimine võib anda parema ülevaate meie enda liigist.
